Juhtkiri ⟩ Lokulöömise põlistamine

Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Töökohad ei tohiks muutuda pealekaebamise platvormideks
• Lokulöömine peaks kaitsma töötajaid
• Asja mõte on parandada õiguskorda

Paljud meist mäletavad Nõukogude ajast pavelmorozovlikke lugusid pealekaebamistest. Sellest ajast on eestlastele mõneti põhjendatult jäänud tunne, et lokulöömine on midagi halba, mis ei ole võimaldanud sellele diskussioonile palju kandepinda. Kuid demokraatlikus riigis on rikkumisest teavitamine siiski üks arvestatav viis, kuidas inimesed saavad aktiivsete ühiskonnaliikmetena anda oma panuse parema õiguskorra tagamisse.

Möödunud nädalal läbis riigikogus esimese lugemise rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu, mis peaks looma seadusliku raamistiku, kuidas võimalikult tulemuslikult reageerida ebaseaduslikule tegevusele, ning mis samuti hästi oluline, et lokulööjatele oleks tagatud vajalik kaitse.

Viimase puhul on arvesse võetud, et rikkumisest teavitajad panevad ennast väga sageli olukorda, kus võivad riskida töökoha kaotamisega või on mingil muul moel tööandja surve all. Kui see tõrge kaoks, võib-olla oleksid inimesed siis palju julgemad informeerima üldsust kahtlastest toimingutest ühes või teises asutuses.

Nagu kirjutas eelmise nädala Postimehe arvamusloos MTÜ Korruptsioonivaba Eesti tegevjuht Carina Paju, vaikimise puhul saab kahju ainult kasvada ning jätkub ka võimu kuritarvitamine. Pealegi teeks õigeaegne sekkumine lihtsamaks politsei töö.

Samas ei saa märkimata jätta, et rikkumisest teavitamise seadus võib kaasa tuua murekohti. Kuna rikkumiseks loetakse ka tegu, mis ei ole õigusvastane, ent on seaduse eesmärgiga vastuolus, ning kõigele lisaks pole piisavalt selgitatud avaliku huvi mõistet, siis võib see põhjustada asjatuid vaidlusi ja pealekaebamist.

Teisalt, milliseks võib kujuneda töökeskkond, kus valitseb n-ö pealekaebamise õhkkond? Kas inimesed tunnevad end tööl vabana, kui teavad, et neid jälgitakse?

Muuhulgas võib lekitatav info sisaldada salajast materjali, mille avalikuks tulemine tekitab mitu korda rohkem kahju kui lihtsalt ühest kahtlasest vahejuhtumist teada andmine. Sellest võidavad näiteks vaenulikud riigid, kes saavad ilmsiks tulnut ära kasutada Eesti-vastases tegevuses. Kuid samas ei saa nendele juhtumitele ka läbi sõrmede vaadata, sest need võivad viidata suurematele süsteemsetele probleemidele.

Eesti huvides on saada endale seadusraamistik, mis lõpptulemusena tagaks parema õiguskorra toimimise ning nende isikute kaitse, kes siiras usus annavad annavad sellesse oma panuse.

Seesugused murekohad tekitavad vajaduse luua mingisugune asutusesisene mehhanism – nagu ka kõnealune seadus seda võimaldab –, mis võtaks kaebusi menetlusse. Kuid selleks, et see teavituskanal oleks usaldusväärne, peaks see tagama vihjeandja konfidentsiaalsuse. See tähendab, et on teada, kes vihje andis, kuid seda hoitakse saladuses. Nõnda peaks säilima ka vastutus valekaebuste eest.

Tasub meeles pidada, et rikkumistest teavitamine on ka osa kultuursest käitumisest. Selle väljakujunemine võib veel omajagu aega võtta, kuid selle eeldus peab olema mingisugune ühiskondlik kokkulepe, mille alusel edasi tegutseda.

Ehkki uus seaduseelnõu pole veel vastu võetud ja riigikogu liikmed saavad esitada muudatusettepanekuid kuni 8. veebruarini, on Eesti huvides saada endale seadusraamistik, mis lõpptulemusena tagaks senisest veelgi parema õiguskorra toimimise ning nende isikute kaitse, kes siiras usus annavad sellesse oma panuse.