Ei tavainimesed ega kõrgemad seisused pole tahtnud loovutada enda meelest uhket positsiooni olla suure maailmatüki valitseja, olla peremeheks siin ja seal, olgu kaugemal või lähemal. Uhked oma vallutuste üle oldi antiikimpeeriumides, oldi kõigi aegade suurimas maismaaimpeeriumis, nimelt tšingisiitide omas (oli pindalalt suurem Nõukogude Liidust ja Tsaari-Venemaast), oldi ka Kolumbuse-eelsetes impeeriumides Ameerikas, samuti üldse kõigi aegade suurimas, üle merede ja ookeanide ulatunud Briti impeeriumis, aga ka Prantsuse ja Portugali omas. Kõik sõdisid pärast laienemise peatumist lagunemise vastu, mitte ükski ei tulnud sellega toime.
Sõdu kolooniate püsimise nimel peeti loomulikuks ja õiguspäraseks; oi, kui tohutu oli brittide rõõm, kui Argentinalt õnnestus 1982. aastal tagasi vallutada Falklandi-Malviini saared. Olen dokfilmist näinud pöörast eufooriat, mis puhkes siis, kui sõjalaevad väljusid sadamast sõtta. Õnnelik rahvas saatis neid kaidel, paljud naised tõmbasid seal rinnad paljaks väljendamaks poolehoidu.