Olev Remsu: vallutamine kui hingerõõm

Olev Remsu FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Iga päev saame teada üksikasju Venemaal toimuvast, see on hoiatav ning kutsub meid valvsusele, nõuab meie kaitsevõime tugevdamist. Ja ometi on see kõik seaduspärane, selles ei ole midagi üllatavat. Kui impeerium ei laiene, siis algab selle lagunemine, sellist seaduspära tõestab ajalugu meile paari tuhande aasta jooksul. Ja emamaale on see teinekord pikk-pikk protsess olnud alati valus, märgib kirjanik Olev Remsu.

Ei tavainimesed ega kõrgemad seisused pole tahtnud loovutada enda meelest uhket positsiooni olla suure maailmatüki valitseja, olla peremeheks siin ja seal, olgu kaugemal või lähemal. Uhked oma vallutuste üle oldi antiikimpeeriumides, oldi kõigi aegade suurimas maismaaimpeeriumis, nimelt tšingisiitide omas (oli pindalalt suurem Nõukogude Liidust ja Tsaari-Venemaast), oldi ka Kolumbuse-eelsetes impeeriumides Ameerikas, samuti üldse kõigi aegade suurimas, üle merede ja ookeanide ulatunud Briti impeeriumis, aga ka Prantsuse ja Portugali omas. Kõik sõdisid pärast laienemise peatumist lagunemise vastu, mitte ükski ei tulnud sellega toime.

Sõdu kolooniate püsimise nimel peeti loomulikuks ja õiguspäraseks; oi, kui tohutu oli brittide rõõm, kui Argentinalt õnnestus 1982. aastal tagasi vallutada Falklandi-Malviini saared. Olen dokfilmist näinud pöörast eufooriat, mis puhkes siis, kui sõjalaevad väljusid sadamast sõtta. Õnnelik rahvas saatis neid kaidel, paljud naised tõmbasid seal rinnad paljaks väljendamaks poolehoidu.