Laupäevane «Keskpäevatund» keskendus vee äärde ehitamise seaduseelnõu riigikogus läbikukkumisele. Samuti räägiti nn koputamise seadusest, ülikoolide keeldumisest sõlmida halduslepinguid ning kiirtestidest. Saate tegid Priit Hõbemägi, Ainar Ruussaar ja Marek Strandberg.
Ainar Ruussaar meenutas kaldale ehitamisest, rääkides sarnast, umbes kümne aasta juhtumit juhtumit Lätist. «Neil on täpselt sama seadus – rannariba peab olema vaba. Ja siis Salacgrivas ning Saulkrastis tekkisid võrkaiad. Läti valitsus võttis need jõuga maha. Minu jaoks ei ole vahet, kas rannariba on 200 või 20 meetrit. Aga ma tahaksin ikkagi teada, et ma saan mööda kallast ümber Eesti jala minna nii, et mul pole mingit takistust ees peale pilliroo, soo või jõekese.»
Priit Hõbemägi märkis, et vee äärde ehitamise seaduseelnõu kukutati märkimisväärselt suure üksmeelega. See oli tema sõnul positiivne juhtum, mille eest riigikogu saab plusspunkte.
«Riigikogu, mis tavaliselt ei erutu üldse RMK tegevusest – kui ka mitmete väljaannete pidevalt välja toodavatest juhtumitest, kus RMK saeb, puurib, lõikab mida iganes hoolimata sellest, kas neil on luba või mitte – ja looduskaitselistes asjades üldse riigikogu ei erutu. Nüüd korraga tõusid nagu üks mees.»
Marek Strandbergi sõnul on üks oletatav põhjus väga lihtne.
«Kui me meenutame, siis Postimees avaldas eelnõu esimesest hääletusest eelneval päeval ülevaate nendest inimestest, kellel on viisakalt öeldes «lehm ojas» ehk omal mingi plats kuskil seal lähedal. Ja ma arvan, et see oli ülejäänud tegelastele kainestav. Vaevalt keegi väga erutus looduskaitselise küsimuse peale üle öö. Küll aga, mis inimesi erutab alati, on see, kui kellelgi on midagi, mille arvelt ta võib midagi saada, aga sina riigikogu liikmena peaksid selle poolt hääletama, kuid sul seda pole. Ehk kõik need riigikogu liikmed, kel polnud lehma ojas, said aru: «Ah sa pagan. Me teeme mingisuguse kingituse neile,» selgitas ta. Seega mängis hääletusel rolli lihtne inimlik kadedus.
«Tõenäoliselt käidi ka neile (Erki) Savisaare, (Peeter) Ernitsa, (Andres) Metsoja ja (Heiki) Kranichi poolt rääkimas, kuidas see on vajalik seadus. Ja siis tuli välja: «Ah sa raks. Te olete meid tüssanud. Teil on endal ja võibolla veel kellelgi teie sõpradest sellised huvid. See ei lähe mitte.» Ja see ei lähe kunagi riigikogus mitte, kui pika tüssamise peale tekib arusaam, et on mingi väga tugev erahuvi ja see ei puuduta kõiki. Siis lihtsalt näidatakse koht kätte nagu igas kollektiivis.»