Juhtkiri ⟩ Ärgem ise läänt kriisis lõhestagem

Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Lääne lõhenemine Ukrainat ei aita
• Baltimaad ei tohiks läänt ise lõhestada
• Moskva ei usu fakte

Venemaa juhtpoliitikud on loonud paralleelreaalsuse ja faktid selles staadiumis enam ei loe. Seda enam on oluline, et lääne poliitikud ja lääne inimesed jääksid faktide, mitte Vene propaganda juurde. Ukrainale kallaletungi põhjendamine tuleb Venemaale teha nii raskeks kui võimalik.

Baltimaad ei tohiks anda ise põhjust lääne lõhkiminekuks Ukraina julgeolekukriisis. Eesti ei tohi samas lasta end kriisist heidutada ja peab katsuma probleemidele otsa vaadata kaine pilguga.

Aastaid on Eesti ja teised Baltimaad olnud vastu Venemaa katsetele lõhestada Euroopa Liitu ja NATOt nii, nagu Kreml on seda soovinud. Pole mingi saladus, et nendes organisatsioonides on riike ja tipp-poliitikuid, kes on läinud Kremli palgale. Kuid säärase kriitikaga ei maksa ka üle pingutada, seda eriti praeguses julgeolekukriis, kui Moskva lausa ootab pragusid lääne ühtsuses.

Nii ilmus eile ajalehes The Financial Times Läti kaitseministri Artis Pabriksi intervjuu, milles ta karmide sõnadega võttis kritiseerida Saksamaad, kes on keeldunud Ukrainale relvi tarnimast. Säärast kisklemist läänes kasutab Moskva ära oma propagandistlikel eesmärkidel. Ukrainat lääne erimeelsused ei aita.

Kaine ja läbimõeldud diplomaatia saab olla hetkel ainuõige vastus Vene agressiivsele ja sõjaga ähvardavale diplomaatiale. Osa sellest langeb meile kõigile – mida rahulikum ja tugevam on rahvas, seda kindlamalt saavad poliitikud ja diplomaadid toimetada. Me ei tohiks ise genereerida allaandmismeeleolusid.

Venemaa propaganda üks nurgakive on olnud väide, nagu piiraks NATO Venemaad ümber. Eelmise nädala reedel lausus USA välisminister Antony Blinken Berliinis, et NATO-Vene piir moodustab viimase piirist vaid kuus protsenti. Kuidas on võimalik kuue protsendiga kedagi ümber piirata?

Samuti on Baltimaade liikmesus NATOs tähendanud pigem vaoshoitust Venemaa suunal. Ukrainasse kallaletungi põhjendamine tuleb Venemaale teha nii raskeks kui võimalik.

Samuti on Baltimaade liikmesus NATOs tähendanud pigem vaoshoitust Venemaa suunal. Kuni 2008. aasta Gruusia sõjani polnud alliansil Baltimaade kaitseplaane. NATO on hoidnud Ida-Euroopas tasakaalu. See on tähendanud seda, et allianss on toonud siia just piisavaks heidutuseks vajalikke vägesid ja relvastust rahustamaks ühtaegu Baltimaid ja näitamaks Venemaale, et NATO-l pole kavatsust Venemaad rünnata. Igaüks võib ise vaadata jõudude vahekorda siin ja Venemaa Lääne sõjaväeringkonnas ning mõtiskleda, kes ikkagi keda rünnata kavatseb.

Ameerika Ühendriigid on saatnud Venemaa ultimaatumitele nüüd ka kirjalikud vastused, milles lükkas Moskva nõudmised tagasi, kuid oli valmis läbi rääkima relvastuskontrolli ja usaldusmeetmete üle. Lisaks on nii USA kui ka Euroopa Liit teatanud raskete sanktsioonide rakendamisest Venemaa vastu, juhul kui viimane peaks Ukrainat ründama. Diplomaatiale on antud veel võimalus.