Aimar Altosaar: Tonga südames

Aimar Altosaar FOTO: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja Foto: Dmitri Kotjuh/Järva Teataja

Milline näeb välja hiljuti vulkaanipurske üle elanud Tonga saareriigi elu, sellest kirjutab toimetaja Aimar Altosaar.

Kes on käinud Tongal, ei saa seda saareriiki enam südamest. Tongatapu saarel asuva pealinna Nuku’alofa õhkkond on mõnusalt provintslik ja natuke kuurortlik nagu Haapsalus. Muhust vaid veerandi võrra suuremal saarel, kus elab 75 000 inimest, ei olegi päris selge, kus algab ja lõpeb pealinn. Madaltihe hoonestus on väljaspool pealinna natuke hõredam ning pühakodasid kohtab harvem. Saare elanikkond on läbinisti kristlik, kuid jaguneb paljude protestantlike voolude ja katoliiklaste vahel. Sealjuures on kõige arvukamalt metodiste ja mormoone. Pühapäeviti on kirikud täis piduriietes inimesi, turud ja kauplused aga tühjad – hingamispäeva peetakse siin ka päriselt pühaks.

Inimesed on Tonga saarestikku asustanud vähemalt 2500 aastat, kui sinna jõudsid merekindlate paatidega Sunda saarestikust esimesed polüneesia keelt rääkivad inimesed. Tonga saared kujunesid sadade aastate jooksul polüneeslaste ekspansiooni lähtepunktiks teistele Vaikse ookeani saartele, sealjuures 1000 aastat tagasi «vallutati» ka Uus-Meremaa. Tongalaste esivanemate ja hõimuvendade rännuteed ulatusid Sunda saarestikust paari aastatuhande jooksul ka Madagaskarini läänes, Taiwanini põhjas ning Hawaii ja Lihavõttesaareni idas.