AK ⟩ David Vseviovi essee: kliimast ja sõjast. Mure, kurbuse ja lootusega

Ajaloolane ja Eesti kunstiakadeemia emeriitprofessor David Vseviov. Foto: Elmo Riig

Sellest on nüüd merre voolanud juba üsna palju vett, kui tõdemus vajadusest reageerida kliimamuutustele leidis (väikeste eranditega) üleüldise aktsepti. Sest viimastel kümnenditel toimunud arenguid ignoreerides ja üleskerkinud ohtudele reageerimata on küllaltki tõenäoline, et kogu inimkonda võivad tabada katastroofilised (mõne arvates fataalsed) tagajärjed. Ning seejuures pole isegi oluline, kas näha aset leidnud muudatuste taga peasüüdlasena korduvaid tsüklilisi-klimaatilisi protsesse või intensiivistunud röövellikku inimtegevust.

Kuigi «kliima vallas» võib kohalikul tasandil näha endiselt kavaldamist stiilis «meie oleme nii väikesed ja, näiteks Hiinaga võrreldes, ei sõltu meist midagi», lõppevad üldjuhul ka sellised mõttekäigud tõdemisega, et probleem on tõsine ning globaalses ulatuses tuleks ikkagi midagi ette võtta.

Valdkonnaga, mida võiks üldistada mõistega «sõda», on lood aga diametraalselt vastupidised. Kuigi ka selles vallas aset leidnud arengute puhul on põhimõtteliselt tajutud katastroofilist ohtu. Kuigi fataalsete tagajärgede hirmust on globaalsel tasandil eelistatud «külma sõja» varianti, on üleüldine panustamine «kuuma sõja» taristusse aina kasvanud. Ning seda meeletus tempos ja tohutult ­ressursse neelates. «Kliimaga» paralleele tõmmates oleks sedalaadi toimimine ligilähedaselt võrreldav iga-aastaste sadu miljardeid maksvate otseste ja igati heakskiidetud investeeringutega kliima soojenemisse. Täie mõistusega inimesed ei kujuta seda isegi ette, pidades nõndaviisi toimimist hukatuslikuks ning võrdseks enesele haua kaevamisega. Kui «kliima» valdkonnas nähakse lahendit endisest lähenemisest loobumises, siis «sõja» puhul visatakse vanasse ahju aina ­kütet juurde, muutes iga päevaga tõenäolisemaks (ja seda kas või kavandamata juhusliku nupuvajutamise tulemusel) üleüldise hävingu saabumise.