JUHTKIRI ⟩ Rektorite vastuhakk

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Rahapuudus avaldab mõju ülikoolide jätkusuutlikkusele
• Teadlastel ja õppejõududel on ebakindlus tuleviku suhtes
• Laiem avalikkus saab rektorite seisukohale toeks olla

Rektorid keeldusid alla kirjutamast haridus- ja teadusministeeriumiga sõlmitavatele halduslepingutele, mis on ülikoolide tegevuse ja rahastamise alus. Põhjuseks on lepingutega ülikoolidele pandavad uued kohustused ja aastatega väljakannatamatuks muutunud alarahastamine.

Rahapuudus on hakanud avaldama otsest mõju ülikoolide jätkusuutlikkusele ja pole ime, et «ükskord prahvatab vimm, mis kogunenud salaja». Veel mõni aasta tagasi moodustas kõrghariduse rahastamine 1,6 protsenti SKTs, praeguseks on see langenud 1,1 protsendile. Samas on avalikkuse ja poliitikute suhtumine kõrghariduse kuhtumisse karjuvalt ükskõikne. Just nagu poleks midagi juhtunud.




Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile

Liitu uudiskirjaga Arvamus

Martin Ehala




Kujutagem võrdluseks ette, kui kaitsekulutusi oleks mõne aastaga vähendatud 2 protsendilt 1,4-le või samas mahus kahanenud kulutused pensionidele. See oleks täiesti mõeldamatu. Kuid riik on tervik ega saa lubada ühegi valdkonna süstemaatilist kängumist, see toob kaasa vältimatu tagasilöögi, mis ilmneb varem või hiljem ja mõjutab ühiskonda kui tervikut.

Tänase haridusteemalise Fookuse külgedel on põhjalik ülevaade sellest, mismoodi projektipõhisus tekitab teadlastes ja õppejõududes tööstressi ning ebakindlust tuleviku suhtes. Põhimõtteliselt võib igaüks jääda töökohast ilma niipea, kui lõppevale projektile ei õnnestu leida jätkurahastust. Kõige alarmeerivam on see, et noored andekad lõpetajad ei näe enam põhjust siduda oma karjääri ülikooliga, sest palk ja arenguvõimalused on allpool igasugust arvestust.

Eesti ülikoolid hääbuvad meie oma silme all. Kui laseme laguneda ühel kaalukamal kultuurilist järjepidevust taastootval süsteemil, siis mis mõte on üldse Eesti riigil kui sellisel?

Nii veider kui see ka ei tundu, kompenseeritakse puudujääk odava välistööjõuga, mille tõttu muutub üha suurem osa õppetööst võõrkeelseks ka õppekavadel, mis kirjade järgi peaks olema eestikeelsed. Tagajärg on eesti keele marginaliseerumine.

Küsimus pole üksnes eestikeelses kõrghariduses, sellel protsessil on kaugeleulatuvad tagajärjed kõikjal ühiskonnas. Mingist hetkest alates muutub üha raskemaks saada eestikeelset arstiabi, leida kooli eestikeelseid matemaatika-, füüsika- ja loodusainete õpetajaid. Sest võõrkeelne kõrgharidus toodab võõrkeelset ühiskonda.

Need muutused ei ilmne kohe, aga nagu kliimamuutustegagi, on tegu iseennast võimendava protsessiga, mida ühest hetkest alates ei ole võimalik enam tagasi pöörata.

Põhiseaduse järgi on Eesti riigi eesmärk tagada eesti rahva, kultuuri ja keele kestmine. Kui laseme laguneda kõrgharidusel kui ühel kaalukamal kultuurilist järjepidevust taastootval süsteemil, siis mis mõte on üldse Eesti riigil kui sellisel?

Et ülikoole päästa, on rektorid on esitanud ministeeriumile nõudmise suurendada kõrghariduse rahastamist 15 protsenti aastas järgneva kolme aasta jooksul. Järgmisel aastal tähendaks see 24,5 miljonit lisaeurot, mis arvestades riigi kasvanud tulusid ei tohiks olla raske täita.

Kuid kõrghariduse rahastamise põhiprobleem on alati olnud suhtumises. Poliitikuid ei ole see huvitanud, sest ühiskond pole olnud huvitatud. Rektorid on nüüd astunud üsna pretsedenditu sammu kõrghariduse kaitseks ja see on hetk, kus laiem avalikkus peab neile toeks tulema. Kõrghariduses pole taganeda enam kuhugi. Selja taga on Tartu.