Krister Kivi: kas koroonakass on tulnud, et jääda?

Krister Kivi Foto: Eero Vabamägi

Mulle on korduvalt määratud antidepressante ning jõudumööda olen neid püüdnud ka neelata. Siiski mitte nii pikalt, kui arstid tahtnuks. Heidutanud on muudatused, mida olen tundnud toimuvat oma kehas ja käitumises, tulnud on hirm, et võime kogeda rõõmu (või kurbust) päriselt kaob.

Mõned saavad antidepressantidest aga abi. Kui antidepressandikõhklustest sotsiaalmeedias kirjutasin, jagasid mulle oma kogemusi mitmed inimesed, kelle fassaad on alati olnud nii edukas, et selle taga hiilivat pahaloomulist kurbust (viide Lewis Wolperti huvitavale raamatule «Malignant Sadness», mida soovitaksin lugeda) ei aimakski. Tuttavad kirjeldasid avameelselt, mis ravimeist neil kasu on olnud. Tuleb ette, et toimiv raviplaan näeb ette võtta kaht kindlat antidepressanti koos.