Nils Niitra: käed eemale ERMist Tartus!

Nils Niitra Foto: Sille Annuk

Kui Euroopa Liit ütles ära Eesti Rahva Muuseumi uue hoone rahastamisest, tekkis meediasse terve hulk kaasakraaksujaid ning parastajaid, kes väitsid, et ERMi asukoht ei kõlba kuhugi.

Sõidan tulevase ERMi asupaigast mööda pea iga päev – sealt jääb Tartu südalinnani ligikaudu kaks kilomeetrit. Teed ja infrastruktuur on suurepärased. Kohe sealsamas on Jõhvi ja Jõgeva tee ehk Piibe maantee.

Tulevikus rajatakse läbimurre, mis ühendab Jõhvi ja Jõgeva maanteed Tallinna maanteega. Minu arvates ei saa paremat asukohta ollagi! Tallinna loomaaeda või vabaõhumuuseumi sõitmine on sellega võrreldes täielik rist ja viletsus. Nii et kogu lolli jutu ERMi asupaigast võiks logistikud kohe purustada, seni kuni perifeersuse jutlustajad ei sõnasta oma motiive selgemini.

Asi ei ole mitte selles, kus asub ERM Tartu linnas, vaid hoopis selles, et see asub Tartu linnas. Ausalt öeldes ei uskunud ma, et regionaalpoliitiline fatalism jõuab säärasele tasemele, kus isegi riigi suuruselt teine linn ei sobi enam riiklikult oluliste objektide asukohaks. Kui Jüri Mõis soovitas millalgi läinud kümnendi algul kolida kõigil Tallinna, sattus ta naerualuseks.

Praegu ilmselt noogutataks tema seisukohtade peale tunnustavalt. Meil ei ole enam Tiiu Silda, kes lõi hoolimata rängast haigusest Tartusse suurepärase Ahhaa teaduskeskuse, kus käivad kümned tuhanded lapsed üle riigi. Seni on meil siin Lõuna-Eestis veel mõned inimesed, kes ei lase Tallinnast lähtuval egotsentrilisel mölal elu «perifeerias» päriselt lämmatada.

Ja kaua peab seletama, et sel päeval, kui viimane inimene kolib Tallinna, ei ole meil enam riiki. Tegelikult kaob riik juba mõnda aega enne seda. Kui me üldse tahame veel kuidagi ignoreerida Jüri Mõisa primitiivseid regionaalpoliitilisi nägemusi, oleks aeg mõelda hoopis sellele, kuidas visata üle parda see arhitektide seltskond, kes projekteeris ERMiks klaasist tapeedi.

Asukoht on suurepärane, aga projekt on jamps. Oletan, et ERMi ehitamisel Eesti maksumaksja kulul pole enam vaja korraldada rahvusvahelist konkurssi. Seega võiks eelistada Eesti arhitekte, kes saavad kindlasti välismaistest nurgaarhitektidest paremini aru, mis koht on Eesti ja mis asi on ERM.

Tartu on eesti kultuuri häll, siin kerkis pärmitainana meie eneseteadvus, siin oli esimene laulupidu, siin kasvas üles kümneid rahvuskirjanduse käilapuid, siin mõeldi teisiti ka aegadel, kui teisiti mõtlemine oli keelatud. Tartu on ERMi ära teeninud. Ja kui see 189-kilomeetrine teekond Tartusse ERMi käib teile üle jõu, siis käiks see üle jõu ka juhul, kui ERM asuks Tallinnas.