L, 10.12.2022

HARIDUS JA TEADUS ⟩ Ruth Tammeorg: Eesti teadlased tuleb projektisõltuvusest vabastada

Ruth Tammeorg
, Tartu Ülikooli ametiühingu juhatuse esimees
Ruth Tammeorg: Eesti teadlased tuleb projektisõltuvusest vabastada
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 4
Ruth Tammeorg Tartu Ülikooli peahoone ees.
Ruth Tammeorg Tartu Ülikooli peahoone ees. Foto: Jassu Hertsmann
  • Teadlaste suurim probleem on projektisõltuvus
  • Töölepinguseadus teadlastele de facto ei kehti
  • Eesti teadlaste arv on languses, ka betoon ei päästa
  • Lahenduse võti on haridus- ja teadusministeeriumi käes

Akadeemilised ametiühingud teevad ettepaneku fikseerida avalik-õiguslikele asutustele kohustus maksta teadusrahastusest palkadeks selline maht, mida nad ise on palkade miinimummäärade ja töölepingute kaudu lubanud, kirjutab Tartu Ülikooli ametiühingu juhatuse esimees Ruth Tammeorg.

Töötervishoiu arst soovitas ühel Eesti teadlasel küsida taastusravi kompenseerimise võimalust. Teadlase ülemus vastas: «Sa oled tööl projekti alusel. Näita mulle oma projekti eelarves rida, kus on kirjas: taastusravi kulutused.»

Muidugi ei ole see seal kirjas. Muidugi pole seal ka koondamishüvitist juhuks, kui projekt lõpeb ja uut pole õnnestunud saada. See tähendab, et päevapealt töötuks jääv teadlane jääb ühtlasi ilma nii tööandjapoolsest koondamishüvitisest kui ka töötukassa töötuskindlustushüvitisest, kui ta on nõus töölepingu lõpetamisega osapoolte kokkuleppel, selle asemel et nõuda enda koondamist. Projektid on ikka kindlate eesmärkide saavutamiseks ega ole mõeldud akadeemiliste töötajate põhipalgaks ega teiste baasvajaduste kindlustamiseks.

Eesti teaduskorralduse suurim probleem

Eks ikka on see akadeemiliste töötajate suur projektisõltuvus. See tähendab, et nende palk makstakse paljudel juhtudel täielikult projektide vahenditest, mitte riigi poolt otse ülikoolidele eraldatavatest summadest. Samuti on probleemiks kõrgharidusvaldkonna riiklik alarahastus.

Suur hulk kõrge ametiastmega akadeemilisi töötajaid on selleks, et endale ja oma töögrupile palka saada, kohustatud kirjutama projektitaotlusi. Projektitaotlemise tulemuslikkuse määr on enamasti 10–20 protsenti ning sealjuures on enamiku projektide kestus vaid üks-kaks aastat. Seega kaasneb projektist sõltuvusega akadeemiliste töötajate – teadlaste ja õppejõudude – töökoha ja palga ebastabiilsus, ülekoormus ja stress, mis tuleneb vajadusest järjepanu (edutult) projekte kirjutada ning loota, et mõni neist saab siiski rahastuse.

Projektisamba upitamine ja ülistamine.
Projektisamba upitamine ja ülistamine. Foto: Artur Kuus

Enamikus ei kata projektid ka tegelikku kogukulu. Ehk siis vaja on kahe-kolme sarnase teemaga projekti, et üldse midagi tehtud saaks. Projektide taotlemise tsükkel on enamasti aasta. Ehk siis, kui sa ühe projektiga tööd alustad, pead samal ajal veel paari projekti juurde taotlema.

Projektipõhisus ei väljendu ka mitte ainult palgas. Kogu muu kulu – lauad, toolid, paber, pastakad, arvutid, mõõteriistad, nende kulumaterjalid, välitööd, konverentsi sõidud – tuleb mõnes instituudis ainult projektidest. Ülikooli osa nende kulude katmisel on olnud mõnes allasutuses nullilähedane. Baasrahastus peaks katma akadeemiliste töötajate palga ja vähemalt mingi osa kõigist muudest teadustöökuludest.

Eesti teadusrahastuse olukorda iseloomustab hästi asjaolu, et kui ajakirjanik otsis saatesse teadlasi, kes oleksid nõus kirjeldama Eesti Teadusagentuuri (ETAg) projektikonkursse osaleja positsioonilt, ei leidnud ta neid (tõsi! – M. K.). See on ka arusaadav, kuna agentuuri projekte taotletakse selleks, et säilitada endale ning oma töögrupile töökoht, ja niigi väikese võiduvõimalusega projektiloterii juures riski raha mitte saada veelgi vähendada.

Töötajate esindusliit on töötajad ise

Ametiühing saab välja öelda, mida üksik töötaja ei saa. Seepärast kutsume kõiki töötajaid, doktorante ja magistrante liituma oma asutuste ametiühingutega. Ametiühingud on muutunud oluliseks kaasarääkijaks kõrgharidus- ja teadusmaastikul ning nende arvamusega arvestatakse üha rohkem. Ametiühing ongi selleks ellu kutsutud, et seista töötajate huvide eest, milleks tuleb vahel ka tööandjaga võidelda, näiteks streike ja muid «jõuvõtteid» kasutades.

2019. aastal avaldati Tartus meelt liiga väikese teadusrahastuse vastu, muuhulgas viidi «Teaduse matuse» aktsiooni korras haridus- ja teadusministeeriumi juurde küünlaid ja lilli.
2019. aastal avaldati Tartus meelt liiga väikese teadusrahastuse vastu, muuhulgas viidi «Teaduse matuse» aktsiooni korras haridus- ja teadusministeeriumi juurde küünlaid ja lilli. Foto: Margus Ansu

Tugeva ametiühingu tunnus on see, et vajadusel suudab ta kutsuda töötajaskonda tegudele. Teame, et nii Tartus kui ka Tallinnas oli 2019. aastal teadusleppe toetuseks korraldatud hoiatusstreigil kohal üle 200 osaleja. Teadmine, et ametiühing seda suudab, annab töötajate nõudmistele sotsiaalpartnerite (tööandja ja riik) silmis kaalu.

Eesti rahval on aeg ametiühinguliikumises oma lääne- ja põhjanaabritele järele jõuda. Nõukogude võimu periood hägustas arusaamise, mis on ametiühing ja mis rolli ta ühiskonnas täidab. Nüüd on aeg uuesti mõista, et ametiühingud on töötajate esindusorganisatsioon, on töötajad ise, ja Skandinaavia mudeli järgi heaoluriigi alustala.

Nõukogude Liit rikkus ametiühingute maine. See on miski, millest tuleks üle saada.
KGB saladokument. (K.AA/SS 113 Määrus NK/003/47. Täiesti salajane. Moskva, 2.06.1947)

Ametiühingupilet aastast 1952.
Ametiühingupilet aastast 1952. Foto: repro

17. Ametiühinguil ei tohi mingil juhul olla õigusi, mis võimaldaksid neil direktsioonile vastu hakata. Nad tuleb koormata teiste ülesannetega, nimelt puhkuse ja vaba aja sisustamisega, pensioni- ja laenutaotluste arutamisega, kultuuriliste ja lõbustusürituste ning ekskursioonide korraldamisega, defitsiitsete kaupade jaotamisega. Nad peavad selgitama ja õigustama poliitilise juhtkonna otsuseid.

Allikas: Poolas ja teistes Ida-Euroopa riikides 1947. aastal maksma pandud instruktsioon

Teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon

Akadeemilised ametiühingud tunnustavad haridus- ja teadusministeeriumi soovi eest kaasata huvigrupid teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni korralduse seaduse (TAKS) eelnõu väljatöötamisse. Viiteid akadeemiliste ametiühingute tagasisidest sellele eelnõule ja tema seletuskirjale on veebis saadaval (vt siit ja siit). Öeldakse, et «TAIE strateegia üldeesmärk on Eesti teaduse, arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse koostoimes Eesti ühiskonna heaolu ja majanduse tootlikkuse suurendamine, pakkudes konkurentsivõimelisi ja kestlikke lahendusi Eesti ja maailma arengu vajadustele». Seda aga ilma, et oleks seletatud, kuidas seda saavutada, kui akadeemilistele töötajatele, kelle tööl see eesmärk põhineb, ei ole endiselt tagatud töökoha stabiilsus.

Töölepingu seadusega ei ole kooskõlas, et teadlased, kes saavad palka projektipõhiselt, peavad endale töö otsima ise (grantide ja lepingute vormis), töötasu peavad otsima ise (grantidest ja lepingutest), puhkust saavad teadlased siis, kui saadud grantide ja lepingute täitmine ning uute taotlemise graafik seda võimaldab, töövahendid (aparatuur, arvutid, mööbel jne) tuleb osta ning töökeskkond luua grantidest ja lepingutest saadud raha eest (mille võrra väheneb palk) jne.

See tähendab, et kui tavapärase töölepinguga töötajal, näiteks ajakirjanikul, täna intervjueeritav kohale ei tule või saatekülalised saatesse ei ilmu (teadusrahastuse loterii analoogina), ei lõpe tal seepärast veel tööleping. Projektisõltlasest teadlasel võib olla miljon head ideed, aga kui tema parajasti käimasolev projekt täna lõpeb ja uut pole õnnestunud konkursiloteriil saada, võib ta olla homsest kas täiesti ilma palgata, või kui mõni tema projekti omav kolleeg või ülemus on kaastundlik, siis viiakse ta 0,05–0,2 koha peale, mis iseenesest mõista jätab nii selle töötaja kui ka tema pere ikka leivarahata. Selle kõige tagajärjel on projektidest sõltuvatel akadeemilistel töötajatel suur tööstress ja ebakindlus homse ees, sest selle toob kaasa ebakindel elu grandist grandini. Kui on õnne.

Eesti teadlaste arv on languses

See kõik põhjendab, miks paljud teadlase tee valinud vanemad oma lastele head soovides seda ametit vältida soovitavad. Ülaltoodut arvestades pole ime, et teadlaste arv Eestis aina väheneb, olles 2018. aastal 3,8 teadlast 1000 elaniku kohta. Meie eeskujumaades oli teadlasi 1000 elaniku kohta aga samal aastal Soomes 6,9, Rootsis 7,5, Norras 6,5 ja Saksamaal 5,2.

Kui ei ole jätkusuutlikku Eesti kõrgharidust ja teadust, ei ole lõpuks enam Eesti intelligentsi ega ka mitte Eesti kultuuri.

Väga paljude akadeemiliste töötajate jaoks on projekti olemasolu ainus viis palka saada, seda vaatamata tähtajatu töölepingu olemasolule. Sellepärast noored ei taha tulla doktoriõppesse. Sellepärast potentsiaalsed juhendajad ei taha võtta juhendatavaid (doktorante), sest puudub kindlus, et kogu doktoriõpingute aja jooksul on olemas rahastus, millest doktorandile palka maksta ja töövahendeid hankida. Paljud noored teadlased lahkuvad ülikoolist. Seega juba praegu on kätte jõudnud akadeemilise järelkasvu puudus. Trendi jätkudes tekib varsti ka erasektoris haritud (doktorikraadiga) tööjõu puudus.

KOMMENTAAR

Tiiu Kuurme: praegune teadlaste kohtlemine on kuritegelik

Tiiu Kuurme
Tiiu Kuurme Foto: Tallinna Ülikool

Kompetentseks teadlaseks valmistutakse aastaid; iga taoline teadlane, pealegi saanud selleks maksumaksja raha abil, on rahvuslik rikkus. Kui teadlane sunnitakse lahkuma, vaesub või lakkab olemast kogu valdkond, mis ühtaegu on meie riigi ja rahvuse kultuuriline ressurss, intellektuaalne vara. Hääbub vastav kompetentsus ja kaob teadmus.

Praegune teaduse ja teadlaste kohtlemine on otsesõnu kuritegelik meie ühise intellektuaalse vara suhtes ja riikluse kestmist kahjustav.

Kui ei ole jätkusuutlikku Eesti kõrgharidust ja teadust, ei ole lõpuks enam Eesti intelligentsi ega ka mitte Eesti kultuuri ning Eesti mandub odava allhankemaa staatusse.

Teadlane vajab palka, taristu arendamist

Kui palju kauneid ja suurepäraseid hooneid, nende sisseseadet, laboritehnikat, seadmeid on Eesti teadusasutustel tarvis? Aastatel 2014–2019 kasutati baasfinantseerimise summasid taristu arendamiseks 26,4 miljonit eurot ehk keskmiselt 4,4 miljonit eurot aastas. Kui sellest iga-aastasest mahust oleks näiteks pool miljonit eurot raatsitud suunata lisaks teadlastele palga maksmiseks, saame järgmist arvutuskäiku kasutades, et 500 000 eurot: 12 kuud: 1,33 = 31 328 eurot kuus ning 31 328 eurot: 1500 eurot kuus = 21 akadeemilise töötaja baassissetulek.

Nii oleks olnud võimalik maksta 1500 euro suurust netokuupalka kuue aasta jooksul töötajatele, kes tõenäoliselt pidid tollal kas üldse akadeemiast lahkuma või virelema 0,1 koormuse peal. Ja Eesti oleks säästnud 21 väljaõppinud, kõrgelt kvalifitseeritud teadlast. Teadlaste väljaõpetamist ja arengut tuleb sama palju väärtustada kui taristut.

Teadlaste väljaõpetamist ja arengut tuleb sama palju väärtustada kui taristut.

Baasfinantseerimise summasid ehk finantsvahendeid, mida teadusasutus saab Eesti riigilt – ehk meilt kõigilt – otse, seni ilma igasuguste piiranguteta, asutuse juhtkonna äranägemise järgi tarvitamiseks, kasutati aastatel 2014–2019 palkade maksmiseks skaalas 0–94 protsenti. Praegu võivad nii ülikoolid kui ka teised teadusasutused üldse mitte ühtegi eurot sellest rahast palkadeks suunata. Akadeemilised ametiühingud teevad oma TAKS eelnõu tagasisides seepärast ettepaneku fikseerida avalik-õiguslikele asutustele kohustus maksta teadusrahastusest palkadeks selline maht, mida nad ise on palkade miinimummäärade ja töölepingute kaudu lubanud. Selle mahu, mis peab olema vähemalt 45 protsenti tegevustoetusest, peavad avalik-õiguslikud asutused rahastuse saamise eeldusena edastama ministeeriumile, tuues välja, kui mitu töölepingut neil on ning seega, kui palju palgaraha nad vajavad. Sellega saavutatakse teadlaste palgastabiilsuse oluline paranemine ega kao ka asutuste autonoomia. Samuti jõutakse lähemale olukorrale, kus Eestis saab kehtestada teadlastele püsiva baassissetuleku; vastava kontseptsiooni esitasid akadeemilised ametiühingud 18. märtsil 2021.

Lahenduse võti on ministeeriumi käes

Haridus- ja teadusministeerium sõnastas TAKS eelnõu seletuskirjas, et ei saa palkadeks makstavat osakaalu teadusrahastusest ette anda, sest siis sekkutakse teadusasutuste autonoomiasse. Kuidas aga teisiti, milliste vahenditega kavatseb ministeerium hoida Eestis teadlasi alles? Kes vastutab Eesti Vabariigis teaduse kestlikkuse ja arengu eest, teadlaste olemasolu ja nende arvu vähemalt püsimise eest? Selleks vastutajaks on haridus- ja teadusministeerium.

Käesolevas, pikaks ajaks seadusena toimima hakkavas eelnõus puudub vähimgi viide soovile säilitada Eesti teadlaskonda seniselgi tasemel, mis on allapoole nii Euroopa Liidu kui ka OECD keskmist, rääkimata sellest, et eesmärk oleks teadlaste arvu tõus.

Baasfinantseerimise osakaal Eesti suuremate ülikoolide eelarves on ETAgi andmetel 7–9 protsenti. Kui nõrk saab olla ülikoolide autonoomia, et nende kogueelarvest 3–4 protsendi määramine palkadeks selle autonoomia ära kaotab? Vastupidi, kui on teada, et ülikoolidel on olemas kindel arv töötajaid, toob see ka ülikoolide jaoks kaasa suurema stabiilsuse.

Kui nõrk saab ülikoolide autonoomia olla, et nende kogueelarvest 3–4 protsendi määramine palkadeks selle autonoomia ära kaotab?

Olukorra lahendamiseks on ülimalt tähtis, et akadeemiline töötaja saab oma stabiilse sissetuleku vähemalt sel määral, mis on asutuse poolt määratud konkreetse ametikoha palga miinimummäär, mis on kirja pandud töölepingus ja iga viie aasta tagant kontrollitud töötaja atesteerimise kaudu. Sõna «miinimummäär» viitab seejuures sellele, et kes soovib oma töö jaoks rohkem palka saada ja kellel on huvitavad ideed, saab ikka osaleda granditaotluses, mis aga nüüd osutub vähem loteriiks, vaid pigem konkureerivate ideede võistluseks suurema võiduvõimalusega, kuna osalejaid on vähem.

See lihtsustab tööd ka neil, kes peavad projekte hindama. Kasu saavad sellest nii vastav akadeemiline töötaja ja tema töörühm kui ka uurimisvaldkond, mis ei ole enam nii ohustatud sulgemisest, samuti Eesti kõrgharidussüsteem tervikuna, mille stabiilsus toetab akadeemilist vabadust ning viib meie kõrghariduse ja teaduse uuele tasandile.

Samuti on tarvis, et teaduse ja kõrghariduse ning üldhariduse riiklik rahastamine peab suurenema ning olema garanteeritult vastavalt üks protsent SKTst teadusele ning kummalegi, nii kõrgharidusele kui ka üldharidusele, 1,5 protsenti SKTst, nagu sõnastab hariduslepe.

Märksõnad
Tagasi üles