:format(webp)/nginx/o/2017/06/29/6827827t1h4f18.jpg)
/nginx/o/2022/01/27/14330870t1hbfb1.png)
- Teadus on eksinud varem
- Kahtlus võib olla ka edasiviiv
- Kahtlejaid kiputakse represseerima
Kui kokaiin, heroiin ja lobotoomia olid kord teaduspõhine meditsiin, tuleks meil igal ajahetkel kõhelda teaduse ülimuslikkuses, arvab kolumnist Pamela Maran.
Teadlased suutsid 1880. aastail isoleerida kokalehe aktiivse koostisosa (Erythroxylon Coca ehk kokaiin), mida hakati kasutama kiiresti toimiva ja suhteliselt odava stimulandina.
Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile
Martin Ehala
1884. aastal avastas Austria oftalmoloog Carl Koller, et paar tilgakest kokaiinilahust patsiendi sarvkestal toimib tuimastina, muutis silma liikumatuks ja vähendas ka veritsust operatsioonil. Kokaiini kasutati ka hambavalu, depressiooni, letargia, alkoholismi, impotentsuse ja paljude muude hädade vastu.
1930. aastail sai alguse lobotoomia võidukäik, millega lõigati aju otsmikusagarate ja talamuse vahelised ühendused läbi, lootuses ravida depressiooni, skisofreeniat ja muid psüühikahäireid. Vahel olid patsientideks lihtsalt üleannetud lapsed, kellest vanemad jagu ei saanud.
Kuni me ei kahtle, kas see, mida me teame, on täielikult õige, võime pikalt pimeduses kõndida.
Lobotoomia oli neurokirurgias suur saavutus, TEADUS. Ühendkuningriigis sooritati imeraviks peetavat operatsiooni kuni hiliste 1970. aastateni tuhandetele inimestele, kellest enamik jäid zombistunult edasi hingitsema.
Nii kokaiin, lobotoomia, heroiin köharavina, vibraator naiste «hüsteeria» ravimisel jpt praktikad on nüüd meditsiiniajaloo piinlike peatükkide sekka kirjutatud. «Piinlik» saame öelda vaid tagantjärele, sest oli aastakümneid, kus jäänoaga silmakoopast läbitorkamine, et ajus olevaid ühendusi läbi lõigata, oli ümberlükkamatu teadus. Aga teadus ja uudised ei ole kunagi vankumatu tõde.
Mäletan ülikooliaegset praktikapäeva ERRi uudistetoimetuses, kus üks toimetuse juht pani tol päeval ette, et kuna on uudistepõud, teeks ühest viiruseloost hirmu- ja õudusfookusega uudise, et oleks millestki rääkida. Sellest on nüüd aastaid möödas, aga midagi pole muutunud.
Descartes on öelnud, et kahtlus on tarkuse algus. Kuni me ei kahtle, kas see, mida me teame, on täielikult õige, võime pikalt pimeduses kõndida.
Kuid kahtlejad tõmmatakse kiiresti maha, sest nad vajutavad valusale kohale, mille kogemist keegi meist ei armasta – äkki sul polegi õigus! Kui meil oleks sõnavabadus, ei paneks me pahaks vandenõuteoreetikuid, vaid kõhkleks koos nendega, samal ajal uskudes koos uskujatega. Me otsiks tõde ja jääks alati mõtlema – aga äkki on õige teisiti?
Ma olen kõhelnud üle kahe aasta. Kas on õige keerata maailm viiruse pärast pea peale? Kas maskineerimine (maskid, vaktsiinid jms) on parim lahendus?
/nginx/o/2022/01/27/14330871t1hcf89.jpg)
Ma ei usu pimesi paanikat ega ka vandenõusid. Ma jälgin, tunnetan.
Olen kaotanud lähedasi nii pärast vaktsineerimist kui ka Covidi enda tõttu ning kõhklen igas uskumuses edasi. Mu kodulinna pea sai kolm süsti, haigestus Covidisse, paranes… ja haigestus uuesti. Kolme süstiga kaks korda haigeks!
Nii ma kõhklen edasi. Kas see, mida me oleme teinud viimased aastad, kuulub saja aasta pärast taas ühte piinlikku perioodi, millele perspektiivis mõeldakse: no olid ikka lollid…
Samal ajal ma mõtlen, kui kogu see kaotatud raha oleks kasutatud tasuta sportimisvõimalusteks; riiklikult tasustatud puhkuseks, et olla kodus perega ja kallistada rohkem; tervisliku toitumise propageerimisele; nõustamistele; meedikute palkade tõstmisele, et abikäed ei kaoks üle lahe… Mis oleks siis saanud, kui me oleksime kokku hoidnud ja tervist toetanud, kedagi diskrimineerimata.
Võib-olla poleks seegi aidanud, aga vähemalt ma julgesin kõhelda.