Lauri Vahtre: keegi haistab vere lõhna

Lauri Vahtre. Foto: Tairo Lutter

Tänased nõiakütid – tühistajad – igatsevad taga türanni, kes nõidade põletamise rutiinseks lõbustuseks muudaks, kirjutab ajaloolane Lauri Vahtre (Isamaa).

Asi pole alati rahas või võimus. Vähemalt mitte ainult. Näiteks leidub inimesi, kellele meeldib nõidu jahtida ja neid tuleriidale saata. See pakub rõõmu ja rahuldust. Kusjuures ma ei mõtle isegi seda vanamutikest, kes Jan Husi tuleriita oma rao tõi ja kelle kohta Hus ütles: «O sancta simplicitas!» Ei, mõtlen neid, kes esimesena karjuvad: «Ta on nõid! Visake ta tulle!» Kui õnnestub tabada õige hetk, hakatakse kaasa karjuma ja lõpuks on turuplatsil asjalikult askeldavatest inimestest saanud vägivaldne, uluv mass.

Selline on inimloomus. Doktrinäär Ahto Lobjakas võib siunata, et minu arusaam inimesest on kolkalikult piiratud või lausa kurjusest kantud, kuid loomulikult ei saa ta millestki aru. Kõnelen inimesest sellisena, nagu ta ehitatud on, Lobjakas seevastu sellisena, nagu ta tema kinnisideede järgi olema peaks. Ainult et ei ole. Sama viga hukutas muide kommunismi – kommunistide inimesepilt oli vale, kõlas kadunud Peeter Tulviste lühidiagnoos.