Lätis toimub referendum selle üle, kas võtta vene keel teiseks riigikeeleks või mitte. On absoluutselt selge, et lätlased niisugust asja ei taha. Küllap saavad ka referendumi algatajad väga hästi aru, et lätlastel on hirm oma keele ja kultuuri kadumise võimaluse ees.
Seepärast on referendumi algatamine ise paras provokatsioon, mis küllap ongi ette võetud plaaniga lätlaste ja Läti venelaste vahel tüli ja vaenu õhutada. Sellistel puhkudel on juba Vana-Rooma aegadest küsitud veel ja veel cui bono – kelle huvides?
Vaenu külvamine rahvuste vahel pole kindlasti Läti venelaste huvides, sest nemad peavad ju ses riigis lätlastega kõrvuti elama ja oma asju ajama.
Vastupidi: Lätis elavad venelased on väga tublisti läti keelt õppinud ning teistpidi on lätlaste seas kasvanud nende hulk, kes leiavad, et vene keele hea oskus on oluline (1997. a 62 protsenti ja 2008. a 73 protsenti; vt inimarengu aruanne 2010/2011). See on üks näide usalduse ja sidususe kasvamisest lätlaste ja Lätis elavate venelaste vahel.
Kelle huvides on see, et usaldus ja sellest tulenev hea läbisaamine lätlaste ja Läti venelaste vahel ei kasvaks, vaid kahaneks? Et see viiks lõpuks Läti riigi niisuguse mandumiseni, et meie lõunanaabreid oleks võimalik täielikult võõrale tahtele allutada?
Vaatame naabrite hulgas ringi! Nii Eesti, Rootsi kui Leedu huvides on Läti inimeste, riigi ja majanduse hea käekäik.
Valgevene on nurkapidi samuti Läti naaber, ent hoolimata kõigist Lukašenka pattudest ja veidrustest pole vast ka temal Läti vallutamise plaane. Küll aga teame, et Kremlis pole kadunud impeeriumiihalus.
Pealegi, võimule jäämiseks on tarvis Venemaa kodanikele öelda, et kusagil elavad venelased veel viletsamates oludes kui Venemaal.
Nende soovide rahuldamiseks ei kohkuta tagasi meelitamast oma rahvuskaaslasi isiklikku viletsusse ja hukutavatesse konfliktidesse – vaadakem Dnestri idakallast ja Moldovat, aga ka õnnetus olukorras inimesi Eestis, kes on uskuma jäänud juttu, et impeerium tuleb tagasi ja tõstab nad ilma «neile teistele» omaste isiklike pingutusteta mingisugusesse eristaatusesse.
Kogu aeg otsib Kreml oma väikeste naabrite seast nõrgimat lüli. Jaga-ja-valitse-põhimõtteid järgides on rängema surve all kord üks, kord teine riik ning ülejäänutele antakse prääniku asemel lihtsalt natuke armuaega.
Lätlaste oma «süü» ja nende poliitikute viga on see, et endiselt kehtib piisavalt tasakaalustamata, 1922. aastast pärit põhiseadus ning selle ebasüstemaatilised parandused, mis tegid võimalikuks homse provokatiivse referendumi.
Inimeste tegelik käitumine kinnitab õnneks veendumust, et sovettide külvatud konfliktid on hääbuv nähtus nii Lätis kui ka mujal.