Eelnõu seletuskirja lugedes võib jääda (ilmselt ekslik) mulje, nagu oleks selline kaitsevöönd üle veerandsajandi tagasi pooljuhuslikult seadusesse sattunud. Eelnõu autorid nimetavad 1990ndate keskel rakendatud kaitset «preventiivseks», sest varem Nõukogude armee ja piirivalve valduses olnud aladel võis olla kaitsmist väärivaid loodusobjekte, mille kaardistamine seisis toona veel ees.
Nüüd aga olevat Eesti seitsmepenikoormasaabastega edasi astunud, toonane ettevaatusabinõu seega ajast ja arust. Tarbetud omandipiirangud tuleb lõpetada ja edaspidi võiks piiranguid seada kohaliku omavalitsuse üldplaneering.
Sisuliselt tähendab see senise ehituskeeluvööndi samastamist 10–20-meetrise veekaitsevööndiga ja ehitada võiks üleujutusala piirile.
Ilmselt tuleb nõustuda Saaremaa vallavanema Madis Kallasega, et leidub kohti, kus praegu saarte jaoks kehtiv 200-meetrine keeluvöönd pole põhjendatud, aga mõnes kohas peaks see olema veel laiem.
Paiguti on probleem olemas ja mõistlikumad reeglid oleksid pigem paigapõhised kui laia joonlauaga tõmmatud. Saaremaa vald ja volikogu on varemalt probleemi tõstatada püüdnud, leides, et ehituskeeluvöönd võiks olla 100 meetrit, nagu on mandril.
Omaette küsimus on see, kas keeluvöönd saab liituda üleujutusohtlikule alale või on neid mõistlikum käsitleda paralleelselt, et mitte piiranguala liiga suureks venitada.
Probleemide lahendamise asemel soovivad nelja riigikogu erakonna esindajad peavalu giljotiiniga ravida.
Selliste küsimuste lahendamise asemel soovivad nelja riigikogu fraktsiooni esindajad peavalu giljotiiniga ravida. Sellepärast on mõistetav, kui õhk kahtlustustest paksuks läheb ja avalikkus tahab teada, millised rannaäärsed krundid millistele poliitikutele või erakondade rahastajatele kuuluvad. Ehk kelle huvides see on?