Juhtkiri ⟩ Meil rannaäärne tänavas

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Parlamendi ülesanne ei peaks olema eelistada üht huvi teisele
• Sellepärast on mõistetav, kui õhk kahtlustustest paksuks läheb
• Tuleb loota võimalusele, et lahendus vahetatakse välja tasakaalukama vastu

Täna riigikogus esimesele lugemisele tuleva looduskaitseseaduse eelnõu peamine sisu on kustutada looduskaitseseadusest terve peatükk, mis puudutab ranna ja kalda kaitset.

Eelnõu seletuskirja lugedes võib jääda (ilmselt ekslik) mulje, nagu oleks selline kaitsevöönd üle veerandsajandi tagasi pooljuhuslikult seadusesse sattunud. Eelnõu autorid nimetavad 1990ndate keskel rakendatud kaitset «preventiivseks», sest varem Nõukogude armee ja piirivalve valduses olnud aladel võis olla kaitsmist väärivaid loodusobjekte, mille kaardistamine seisis toona veel ees.

Nüüd aga olevat Eesti seitsmepenikoormasaabastega edasi astunud, toonane ettevaatusabinõu seega ajast ja arust. Tarbetud omandipiirangud tuleb lõpetada ja edaspidi võiks piiranguid seada kohaliku omavalitsuse üldplaneering.

Sisuliselt tähendab see senise ehituskeeluvööndi samastamist 10–20-meetrise veekaitsevööndiga ja ehitada võiks üleujutusala piirile.

Ilmselt tuleb nõustuda Saaremaa vallavanema Madis Kallasega, et leidub kohti, kus praegu saarte jaoks kehtiv 200-meetrine keeluvöönd pole põhjendatud, aga mõnes kohas peaks see olema veel laiem.

Paiguti on probleem olemas ja mõistlikumad reeglid oleksid pigem paigapõhised kui laia joonlauaga tõmmatud. Saaremaa vald ja volikogu on varemalt probleemi tõstatada püüdnud, leides, et ehituskeeluvöönd võiks olla 100 meetrit, nagu on mandril.

Omaette küsimus on see, kas keeluvöönd saab liituda üleujutusohtlikule alale või on neid mõistlikum käsitleda paralleelselt, et mitte piiranguala liiga suureks venitada.

Probleemide lahendamise asemel soovivad nelja riigikogu erakonna esindajad peavalu giljotiiniga ravida.

Selliste küsimuste lahendamise asemel soovivad nelja riigikogu fraktsiooni esindajad peavalu giljotiiniga ravida. Sellepärast on mõistetav, kui õhk kahtlustustest paksuks läheb ja avalikkus tahab teada, millised rannaäärsed krundid millistele poliitikutele või erakondade rahastajatele kuuluvad. Ehk kelle huvides see on?

Tõsi on see, et omandiõiguse piirangud peavad olema proportsionaalsed. Tõsi on ka see, et avalik ligipääs kallasrajale ning loodusliku rannajoone säilitamine on avalikes huvides. Parlamendi ülesanne ei peaks olema eelistada üht huvi teisele, nagu esitatud eelnõu teeb, vaid otsida tasakaalupunkti. Siin võiks abi olla õiguskantsleri seisukohtadest erinevate piirangute osas. Ja kindlasti on vaja keskkonnamõjude hindamist.

Seda, et riigikogus mõni jabur eelnõu esimesele lugemisele tuleb, on ikka juhtunud. Enamasti sellest suurt häda ei sünni. Praegu on aga mure seda suurem, et ettepanekul seisab mõlema valitsuserakonna esindaja allkiri, kellest üks sai vahepeal keskkonnaministriks.

Kui riigikogu peaks vastuseisule vaatamata SE 483 esimese lugemise lõpetama, siis tuleb loota võimalusele, et see jääb lauasahtlisse või vahetatakse välja tasakaalukama lahendusega.

Kuidagi ei taha ju, et meie praegused lapsed oleksid viimased, kes Lydia Koidulat parafraseerides saavad meenutada: «Meil rannaäärne tänavas, kui armas oli see.» Sest edaspidi on arendajad ranna ümber piiranud ja kui mõnest pilust kallasrajale pääsed, tekib ebamugavustunne, nagu oleksid kellegi hoovi tunginud.