P, 5.02.2023

Ene Kallas: kõigil ei lähe nii hästi...

Ene Kallas
, toimetaja
Ene Kallas: kõigil ei lähe nii hästi...
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Ene Kallas
Ene Kallas Foto: Konstantin Sednev

Tegevuskoht: Kuressaare. Kesklinn, raegalerii. Aeg: kuus-seitse aastat tagasi, õhtu, kell on seitse või kaheksa. Inimesed on riietanud end kenasti ja värvikirevalt, temaatiliselt. Kohalik kunstiklubi võtab vastu uut aastat. Hiina uut aastat. Traditsiooniliselt on kohale kutsutud ka ajakirjanik, igaks juhuks. Ehk kirjutab sellest või midagi. Teeb vähemalt pilte, kui muud moodi ei saa.

Juba kohale sõites – linna on kodust üle kolmekümne kilomeetri – peksab tuul vastu autoklaasi lörtsiseguseid lumeräitsakaid. Veel pole liiga pime, veel on hämar, veel näeb midagi. Kuna ette muretsemine on täiesti kasutu, tuleb lihtsalt keskenduda auto juhtimisele. On teine kõrge ka ja tuul sakutab päris kenasti.

Pidu on tore, armas ja kodune, palju tuttavaid ja puha. Ajakirjanik lubab endale peo algul isegi pool klaasi valget veini ja peab linnas vastu üle nelja tunni. Süües kunstiklubi liikmete hõrgutisi ja lootes, et ehk see pool klaasi ei tee suurt midagi. Enne tagasisõitu joob kaks kruusitäit kohvi ka, igaks juhuks.

Väljas möllab juba korralik purgaa. Toonane kunstiklubi president, muuseas mu endine ajalooõpetaja, muretseb, et kuidas sa ikka koju saad, sellise ilmaga. Muretsejaid on teisigi. Kehitan õlgu, et ennegi tormi, udu ja tuisuga sõitnud, sest mis mul muud üle jääb. Linna jääda ei taha ja sundida kedagi teist sellise tormiga mind koju tooma pole mul südant.

Märksõnad
Tagasi üles