Kadri Tammepuu: andke meile tagasi pereõed!

Foto: Csaba Deli / PantherMedia / Csaba Deli

Sain hiljuti külge ägeda hooajalise viiruse ja kolleegide kaitseks otsustasin võtta haiguslehe. Rippusin toru otsas, et oma kavatsusest ka pereõele teada anda, ja kui vahetult enne tööpäeva lõppu liinile pääsesin, tabas kõrv teisel pool olija pingeid. Väsimusele vaatamata püüdis õde jagada tervisenõuandeid, aga nohu kestab ravita seitse päeva ja raviga terve nädala – nagu vanarahvas rääkida teab.

Analoogseid lugusid, kus keegi proovib tundide kaupa perearsti või -õde tabada, et vaid haigusleht võtta, PCR-testiks saatekiri saada või pääseda tagasi tööle, on eriti viimasel ajal tuttavatelt kuuldud hulgi.

Perearstid läkitavad omakorda avalikkusele teateid hiiglaslikuks paisunud töökoormusest ja lisajõu palkamise vajadusest. Hiljuti perearstide seas tehtud uuringus kinnitas ligi pool vastanutest, et nad ei saa enam tööga hästi hakkama, kolmandik kurtsid kurnatust ja kaks kolmandikku olid stressi äärel.

Äkki aitaks perearste kiire rahasüst? Vaevalt küll, sest õdesid napib nagunii ja kui neid haiglatest üle meelitada, tekib probleem järgmises kohas.

Kõik see paneb mõtlema, miks ometi ei vähenda riik viis aastat koolis käinud õdedel mõttetut ja monotoonset tööd? Tööd, millega tuleksid digitaalse abivahendi olemasolul nende asemel toime paljud haiged iseseisvalt. Pealegi tehti osa üleriigilisest lahendusest koroona esimese laine ajal juba valmis – igaüks, kes külmetushaiguse tõttu haiguslehte vajas, sai toona selle ise avada.

Praeguses kriisis on viimane aeg automatiseerimisega edasi liikuda ja anda patsiendile võimalus end kokku lepitud tingimustel PCR-testile saata. Näiteks teatud haigussümptomite esinemisel ja koroona kiirtesti positiivse tulemuse järel, või asendadagi PCR-test mingis olukorras kiirtestiga, nagu laste puhul otsustati. Vähemalt niikaua vajatakse igapäevaelu korraldamisel testimist, kui Covid-tõend veel kasutusel on.

Kõik see paneb mõtlema, miks ometi ei vähenda riik viis aastat koolis käinud õdedel mõttetut ja monotoonset tööd, millega tuleksid digitaalse abivahendi olemasolul nende asemel toime paljud haiged iseseisvalt.

Kolmanda pudelikaela, tööle tagasi pääsemiseks optimaalse aja leidmise ja haiguslehe lõpetamise, suudab lihtsakoeline digilahendus samuti pereõe eest nagu nipsti ära teha.

Kindlasti huvitab lugejat nüüd, et mis saab sel juhul vähese digivõimekusega inimestest või neist haigetest, kes tahaksid oma haigusest arsti-õega pikemalt rääkida. Kahtlejatele ja kõhklejatele on siinkohal hea uudis. Mida suurem hulk lihtsa «külmetuse» põdejatest saavad asjad perearstikeskusega automaatselt aetud, seda rohkem jääb meedikutel aega tõsiste patsientidega tegelemiseks – kellel tuleb muuta ravi ja keda südame- või kopsuarstile edasi suunata.

Mõttetu töö vähenemisel paraneb ka asjaosaliste meeleolu ja langeb stressitase ning sellest tõukuvate olmekonfliktide oht.

Kiiretele tegudele innustavaks häirekellaks võiks saada ka asjaolu, et mullu suri Eestis ligi viiendiku võrra rohkem inimesi kui aasta varem. Drastilise muutuse põhjustajateks peetakse koroonat ja suvist kuumalainet, millele vananev rahvastik vähem vastu paneb. Lisaks said eakatele eelmisel aastal saatuslikuks  kroonilised haigused ja küllap arstiabi vähesus. Ent ka tänavu on analüütikute sõnul oodata mõnevõrra kõrgemat suremust.

Arusaadavalt tõmbavad kohad, kus liigub raha, paratamatult ligi pettureid. Siiski võib arvata, et valetamise peal väljas olijad ja tööpõlgurid petavad libahaiguslehtedega süsteemi juba ammu.

Kui praeguses kriitilises olukorras, aga tegelikult kehtib sama ka tuleviku kohta, panna ühele kaalukausile üksikud vassijad ja teisele kaotatud elud ning suurem hulk paremat tervist, peaks selge olema, mida valida. Vähem lolli tööd ja rohkem usaldust, samuti julgust heaks valitsemiseks! Erinevalt peaministrist, kes ootab kriisi lõppu, et saaks valitsemisega tegeleda, arvan, et kriisides sünnivad murrangulised muutused ladusamalt.