:format(webp)/nginx/o/2022/01/23/14325096t1h6b65.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2022/01/23/14325096t1h6b65.jpg)
- Venemaa oht Ukrainale on üheagselt nii kriitiline kui üldse mitte üllatav
- Sissetungi maksumus kasvab Putinile iga aastaga järjest kallimaks
- Rikas ja demokraatlik Ukraina oleks Venemaale kõige suuremaks ohuks
- Välismaised väljakutsed mõjutavad Ameerika enesekindlust
Ühes asjas on Putinil õigus: demokraatlik, vaba ja majanduslikult edukas naaber on oht tema autokraatlikule režiimile, kirjutab Ameerika ajakirjanik Anne Applebaum.
Eelmisel nädalal oli Kiiev selline, nagu praegusel aastaajal kombeks: lapsed uisutasid presidendipalee läheduses asuval liuväljal, turistid tegid sibulakujuliste lumiste kirikukuplite ees pilte. Poed olid täis aastavahetuse ja õigeusklike jõulude eelseid ostlejaid ja lennujaamad olid samuti rahvarohked. (Artikkel on originaalis ilmunud USA ajakirjas The Atlantic 3. jaanuaril 2022).
Teisisõnu ei toimunud Ukraina pealinnas midagi ebatavalist – ei midagi peale ettevalmistuste võimalikuks Venemaa rünnakuks. Uisuväljakult neid ei näe, kuid enam kui 100 000 Vene sõjaväelast on ühes relvade, sõjamasinate, laatsarettide ja Musta mere sõjalaevastikuga Ukraina piiridele koondunud. Ajalehtede toimetajad paluvad vaikselt ajakirjanikel oma dokumendid korda seada, juhuks kui neil tuleb ootamatult sõjapiirkonda siseneda. Üks lääne diplomaat ütles mulle, et tema tuttavad harjuvad uue normaalsusega – pakitud kott, mis on koheselt hädaolukorras kaasahaaramiseks valmis.
Kõikjal kohtab musta huumorit. Kui kaitseminister kutsus mõned päevad tagasi naisi üles sõjaväega liituma, hakkasid levima naljad ja koomiksid. Näiteks pilt naise kõrval voodis lamavast mehest, kes mõtleb: «Millal nad küll juba ta mobiliseerivad?» Inimesed mõtlevad valjusti, millal venelased tulevad – kas enne või pärast nende talvepuhkust?
Kõigi nende vestluste kohal on tunnetus olukorra ebareaalsusest. Praegune hetk on «veider – väga, väga veider» ütleb endine Ukraina kaitseminister Andri Zagorodnjuk. Selle riigi inimestele on Venemaa oht üheaegselt nii kriitiline kui üldse mitte üllatav. Zagorodnjuk märgib (nagu kõik inimesed Kiievis), et Venemaa juba tungis 2014. aastal Ukrainasse. Venelased juba okupeerivad Krimmi. Võltsid «separatistid», kes on varustatud Vene relvadega, juba kontrollivad väikest osa Ida-Ukrainast ja võitlevad igapäevaselt Ukraina armee vastu. 14 000 inimest, nii sõdurid kui tsiviilisikud, on juba hukkunud konfliktis, mis jätkub vaid sellepärast, et Vene valitsus tahab, et see jätkuks. Enne kui jõudsin Ukraina valmisoleku kohta küsidagi, tuletas president Volodõmõr Zelenskõi personaliülem Andri Jermak mulle meelde: «Oleme olnud pidevas sõjalises valmisolekus nüüdseks kaheksa aastat.» Kuna ukrainlased on pidevalt Venemaa rünnaku all, on nemad konflikti eskaleerumisel tavaliselt kõige häälekamad rahvusvahelise tähelepanu püüdjad. Kuid mitte seekord.
Kevadel teostatud küsitluse kohaselt on 30 protsenti ukrainlastest nõus astuma sissetungi korral relvastatud võitlusesse.
Seekord kõlavad häirekellad valjemini Washingtonis. Riigisekretär Antony Blinken alustas Euroopa liitlaste hoiatamist võimaliku uue sissetungi kohta mitu nädalat tagasi ning kuuldused ees ootavatest kohutavatest asjadest levivad teisteski Lääne pealinnades. Sissetung Kiievisse. Riigi okupeerimine. Hoiatused ei paista põhinevat ainult Vene sõjaväe operatsioone puudutavatel asitõenditel, mida on paljud näinud: judinaid tekitavad fotod sõjavarustusest ja Ukraina piiri juurde koonduvatest sõduritest. Need puudutavad ka strateegilist informatsiooni – sisevaateid Kremli insaiderite mõtteviisi – mida USA ametnikud liitlastega jagavad.
Muret tekitab ka vene diplomaatide, sealhulgas president Vladimir Putini käitumine: viimaste nädalate jooksul on Ühendriike ja nende liitlasi süüdistatud olematus agressioonis, muuhulgas väljamõeldud plaanis kasutada Ida-Ukrainas keemiarelva. Tegelikkuses on ainus agressor selles regioonis Venemaa. Vene sõdurid okupeerivad lisaks Ukrainale piirkondi ka Gruusias ja Moldovas. Vene «nõuandjad» – hilise Nõukogude Liidu komissarid – avaldavad Valgevenes toetust vägivaldsele diktaatorile ja võivad iga hetk ka selle riigi üle võtta. Vene propagandaorganid esinevad pidevalt vägivaldsete ähvardustega. Vana-aasta õhtul säutsus Venemaa riiklik uudisteagentuur RIA Novosti ennustuse: «Venemaa hävitab Ukraina 10 minuti jooksul.»
Ometi kuulutab Venemaa tungivalt, et kardab NATO-t – sõjalist liitu, mis eksisteerib 2022. aastal peamiselt selle tõttu, et nii palju eurooplasi kardab Venemaad. Putin on nii mitu aastat ohvrit mänginud, et see on nüüdseks banaalseks muutunud. Isegi paljud vene eksperdid võtavad seda etteastet kui normaalsust. Kui Putin usubki, et käputäis ameerika sõdureid Poolas kujutab Moskvale füüsilist ohtu, ei tähenda see, et ülejäänud maailm peaks tema paranoiaga kaasa minema. See on võrdväärne olukorraga, kus Ühendriikide president nõuaks korduvalt Kanada sõdurite taandumist Põhjapolaarjoone taha, sest nende kohalolek Detroiti ligiduses tähendab vastuvõetamatut ohtu – ja ülejäänud maailm podiseks nõusolevalt. Reaalsuses on ainus loogiline seletus taolisele arusaamatule demagoogiale see, et selle eesmärk on õigustada alusetut rünnakut Ukrainas, Balti riikides või kusagil mujal.
Kiievis on uus olukord tekitanud kaks koolkonda. Skeptikud arvavad, et kogu asi on üks suur bluff: venelased tahavad teadlikult ameeriklasi hirmutada ning võib-olla lekitavad lausa ise ülespuhutud versioone Kremli vastavatest debattidest. Eesmärgiks on survestada Ukrainat muutma oma põhiseadus venelastele sobivaks, asetada Putin rahvusvahelise tähelepanu keskmesse või taastada Venemaa mõjuala endise Nõukogude Liidu aladel. Skeptikute arvates on venelased osaliselt juba ka edukad olnud. President Joe Biden on nüüdseks pidanud Putiniga kaks üks-ühele vestlust. Venemaal on jaanuaris ees julgeolekut puudutavad nõupidamised nii USA, NATO kui Euroopa Liiduga. Ka Ukrainat puudutava diplomaatilise arutelu toon on muutunud: läbirääkijad ei keskendu enam reaalsele kriisile Ida-Ukrainas, vaid Vene-USA ja Vene-NATO suhetele.
/nginx/o/2022/01/23/14325097t1h43a3.jpg)
Senimaani ei ole Ameerika Ühendriigid Putinile rohkemat andnud. On oluline mainida, et Biden ja teised kõrged ametnikud on korduvalt kasutanud vana Poola fraasi: «Ei midagi meiega seotut ilma meieta.» See tähendab, et Ukraina asjus ei tehta otsuseid ilma ukrainlastega arvestamata. Just see on ainus legitiimne vastus Putini ähvardustele, millest mitmed tahavadki saavutada vastupidist: panna Ühendriigid tegutsema ukrainlastega konsulteerimata.
Pessimistliku koolkonna liikmed tunnistavad samuti, et ähvardused on hoolikalt läbi mõeldud. Nad kardavad aga, et see peegeldab reaalset muutust: võib-olla on Putin otsustanud täide viia oma ammuse unistuse ja Ukraina kaardilt kaotada. 2008. aastal ütles Venemaa president NATO kokkusaamisele kogunenud juhtidele, et Ukraina «ei ole riik». Möödunud suvel avaldas ta pika essee, kus väitis muuhulgas, et venelased ja ukrainlased on «üks ja seesama rahvus». Seejärel saatis ta selle essee igale Vene sõjaväkke kuuluvale sõdurile. Putini huvi Ukraina okupeerida, lõhestada ja muudmoodi hävitada ei ole strateegiline. See on emotsionaalne. Tema sõnul oli Nõukogude Liidu lagunemine «XX sajandi suurim geopoliitiline katastroof». Laialdane Vene okupatsioon Ukrainas võib tema silmis seda viga leevendada.
Putini huvi on ka ideoloogiline. Iga aastaga muutub Ukraina enesekindlamaks, ühtsemaks, euroopalikumaks. Iga aastaga liigub Ukraina lähemale demokraatiale. Mis siis, kui ta pärale jõuab? Mõte õitsvast, demokraatlikust Ukrainast otse Venemaa lävepakul on Putini jaoks isiklikul tasandil talumatu. Just nagu Stalinile tundus mõte iseseisvast Ukrainast tõsine oht tema bolševistlikule režiimile, kujutaks ka edukas ja modernne Ukraina liialt suurt väljakutset Putini autokraatlikule, sklerootilisele, kleptokraatlikule ja isegi enam brutaalsele poliitilisele süsteemile. Mis siis, kui venelased hakkavad oma naabreid kadestama? Mis siis, kui nad otsustavad, et tahavad samasugust süsteemi?
Kiievi pessimistid kardavad järgnevat stsenaariumit: kui Putin usub, et Ukraina tuleb varem või hiljem hävitada; kui ta usub, et ajaloolised vead tuleb parandada; kui ta tahab tagasi võita Covidi, korruptsiooni ja kehva majanduse tõttu kaotatud populaarsust, võib tal olla põhjust arvata, et praegu on selleks hea hetk. Venelased näevad, et USA on lõhestunud, et Euroopa on pandeemiast kurnatud ja vajab Venemaa gaasi ning et kedagi ei huvita uued militaarsed ettevõtmised. Nad näevad ka, et venemeelsed poliitilised jõud kaotavad Ukrainas toetust ja et Ukraina investeerib jätkuvalt oma sõjalisse võimekusse, nii nagu ka teised riigid.
Vene analüütik Vladimir Frolovi sõnul tõuseb sissetungi maksumus Ukrainasse mitu korda, kui viimane jätkab sõjaliste investeeringute tegemist.
Hoolimata ühest märkimisväärsest tagasilöögist Kiievi ja Washingtoni suhetes – president Donald Trumpi katse kasutada sõjalise abi osutamist tööriistana Zelenskõilt väljapressimiseks, mille tagajärjel käivitati ka Trumpi ametlik tagandamisprotseduur – on USA jätkanud Ukraina abistamist treeninguil ja relvastumisel, sealhulgas toetades neid pea 400 miljoni euro väärtuses relvadega. Venelased on sellest teadlikud ja võivad sellest lähtuvalt ka arvestusi teha. Vene analüütik Vladimir Frolov märgib, et sissetungi maksumus tõuseb jõudsalt: Ukraina majandusliku kasvu, rahvusliku koondumise ja sõjaliste investeeringute tõttu on tark tegutseda praegu.
Ka Ukrainlased mõtlevad sellele hinnale, sest nad tahavad teha selle veel kõrgemaks. See on küsimus, milles mõlemad Kiievi koolkonnad nõustuvad. Nad teavad, et riigil ei ole võimsat mere- või õhuväge ning ka õhutõrje ei ole kõige arenenum. Küll aga on Ukraina astunud samme loomaks territoriaalse kaitse üksusi, mida juhib sõjavägi, aga mis on avatud tsiviilisikutest vabatahtlikele. Juba on moodustatud väikesed entusiastidest koosnevad treeninggrupid, kus osalevad äsjase Ida-Ukrainas toimunud konflikti veteranid. Möödunud kevadel teostatud küsitluse kohaselt on umbes 30 protsenti ukrainlastest (ja 46 protsenti meestest) nõus astuma sissetungi korral relvastatud võitlusesse. Endine Ukraina president Petro Porošenko ütles hiljutises Poola pressile antud intervjuus selgelt välja: «Ukraina tahab olla kindel, et iga linn ja kodu muutub kindluseks. Ning et Venemaale saadetakse tagasi tuhanded kirstud.»
Ka Ukraina sõjavägi ise on valmis jagunema väiksemateks üksusteks, mida on moodsatel relvadel raskem sihikule võtta. See ei pruugi küll ära jätta Venemaa pommirünnakut, ent mõte ei olegi selles. Eesmärk on tekitada kahtlusi selles, kes iganes kaalub pikaaegset okupatsiooni. Nagu Zagorodnjuk märkis, peab isegi kõige fanaatilisem vene sõjastrateeg teadvustama, et kui sissetung aset leiab, väljuvad sündmused kontrolli alt: «Sa ei tea, kui palju inimesi sa kaotad ja kui kiirelt asjad arenevad,» ütles ta. «Kahtlemata on sul probleeme okupeeritud alade kontrolli all hoidmisega.»
Siin tekib Kiievi ja Washingtoni vahele aga teinegi lõhe ning teine põhjus, miks käesolev hetk on «väga, väga veider». Nii valitsuses kui opositsioonis olevad ukrainlased saavad vähimagi raskusteta aru, et nende konflikt Venemaaga saab olema vägivaldne, sest see juba on seda. Ameeriklased ja eurooplased aga tahavad meeleheitlikult leida lahendust, mis hõlmaks vaid diplomaatiat ja sanktsioone. Mingil tasandil paistab Biden aru saavat, et see ei pruugi võimalik olla. Ta on avalikult lubanud sissetungi korral Ukraina sõjaväge toetada ning on öelnud, et toob idapoolsetesse NATO liikmesriikidesse relvi ja varustust juurde. Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba ütles mulle, et kuigi ta on selle lubaduse eest tänulik, tekib küsimus: «Kui Washington näeb, et oht on lähedal, on parim aeg meie sõjaliseks abistamiseks praegu, mitte pärast sissetungi.»
Õigupoolest oleks olnud õige aeg anda Ukrainale vajalikku abi kaheksa aastat tagasi. Või viis või kolm. Kui USA oleks seda teinud, oleks sissetungi oht olnud väiksem või ei oleks seda üldse, sest Putin kaaluks riske teisiti. Ameeriklased ei astunud vahele – sest president Barack Obama ei võtnud Venemaad kunagi tõsiselt, sest Trump oli globaalses võitluses autokraatia ja demokraatia vahel Putiniga ühel poolel, sest nii demokraatidel kui vabariiklastel oli pärast Bideni võimuletulekut muulegi mõelda.
Ameeriklased on hakanud unustama ka külma sõja olulisimat õppetundi: heidutus toimib. Idee, et rahu tagamiseks tuleb investeerida relvadesse, on alati tundunud paradoksaalne, kuid aastakümnete pikkune stabiilsus Euroopas – seda tänu NATO loomisele 1950ndatel ja NATO laienemisele 1990ndatel – kinnitab selle õigsust. Kui elad kõrvuti kiusajaga, veendu, et oled piisavalt hästi relvastunud, et teda ohutus kauguses hoida.
Kui elad kõrvuti kiusajaga, veendu, et oled piisavalt hästi relvastunud, et teda ohutus kauguses hoida.
Kiievist vaadates tundub Lääne suhtumine Venemaasse ka uskumatult naiivne. Alates Venemaa sissetungist Gruusiasse 2008. aastal on ameeriklased ja eurooplased järjepidevalt olnud Venemaa käitumisest üllatunud: Venemaa agressioonidest, Venemaa territoriaalsetest ambitsioonidest, Venemaa sekkumisest meie enda poliitilistesse süsteemidesse, Venemaa katsetest hävitada meie liitusid. Kuigi Putin vahetab taktikaid, on tema lõplikud eesmärgid olnud juba väga pikka aega väga selged. Ta võib kasutada ühel aastal valeinformatsiooni, teisel väljapressimist gaasitarnete abil, kolmandal altkäemakse ja vägivalda, kuid siht on alati üks: tugevdada oma autokraatiat, lõhestada demokraatiaid – kõiki demokraatiaid – ja venitada Vene poliitiline mõjusfäär täpselt nii kaugele, kui see venib. Lüüa katki NATO. Hävitada Euroopa Liit. Kaotada USA mõju Euroopast ja mujalt, igaveseks.
Ameeriklased ei tohiks sellest eesmärkide nimekirjast üllatunud olla, vaid peaksid alustama omaenda nimekirja koostamist.
Esimeseks võiks olla: aidata Ukrainal saavutada edu, rikkus ja Läänele omane demokraatia, mida Putin selgelt kardab. Mitte teha otsuseid Ukraina kohta ilma Ukrainata. Ja mitte teha neid asju selleks, et lastel oleks Kiievi uisuplatsil tore, vaid selleks, et nõnda ei ole Putini analüüs paranoiline. Edukas, rikas, läänelik demokraatia Ukrainas oleks tõepoolest Venemaale suur ideoloogiline oht, niisamuti ka Valgevenele ja teistele autokraatiatele selles regioonis ja üle maailma. See tõestaks kõikidele autokraatia all kannatajatele, et nad suudavad end ahnete ja julmade juhtide haardest vabaks võidelda. Ukraina käest laskmine annaks aga Moskva, Minski ja Pekingi diktaatoritele indu juurde.
Biden on öelnud, et tahab «tõestada, et Ameerika demokraatia suudab jätkuvalt teha suuri asju ja võtta vastu olulisi väljakutseid.» Peamiselt peab ta silmas riigisiseselt toimuvat, kuid ka välismaised väljakutsed mõjutavad veel tulevikuski Ameerika enesekindlust ja usaldusväärsust. Ukrainlaste aitamine Ukraina demokraatia kaitsmisel on üks nendest väljakutsetest.
Tõlkinud Mirjam Korsten