Teadlased hoiatavad ⟩ Randade ja kallaste täisehitamist võimaldav seadusemuudatus ohustab kõigile Eesti elanikele olulisi väärtusi

Igaühele ligipääsetavad meri, jõed ja järved on Eesti identiteedi ja Eesti elanike kodutunde tähtsaks osaks, rõhutavad pöördumisele alla kirjutanud teadlased. Illusteeriv droonifoto Viimsist. Foto: Eero Vabamägi

• Kõigile ligipääsetavad rannad ja kaldad on kodutunde tähtsaks osaks
• Piirangute lõdvendamine kahjustab ökosüsteeme ja takistab rannikuprotsesse
• Nii suure mõjuga eelnõu on jõudnud riigikogu ette ilma suurema aruteluta

Riigikogule menetlemiseks esitatud looduskaitseseaduse muutmise eelnõuga 483 SE plaanitakse senist randade ja kallaste kaitset tunduvalt nõrgendada, mis viib Eesti loodusväärtuste kahjustumiseni ning märkimisväärsete piiranguteni ranna- ja kaldaalade edasisel avalikul kasutamisel, hoiatavad pöördumisele alla kirjutanud teadlased. Postimees avaldab selle täies mahus.

Eelnõuga võrdsustatakse ehituskeeluvöönd vaid 10–20 meetri laiuse veekaitsevööndiga ning võimaldatakse sellega rannaalad ning jõgede-järvede kaldad ulatuslikult täis ehitada. Juhime riigikogu ja avalikkuse tähelepanu asjaolule, et eelnõu rakendumisel on väga suur negatiivne mõju Eesti randade, kallaste ja veekogude looduslikkusele ning terviklikkusele ja elanike võimalustele Eesti loodushüvedest osa saada. Toome välja kolm valdkonda, kus eelnõus planeeritu kogu Eestile olulisi väärtusi kahjustab.

Esiteks, looduslikud rannad ja kaldad ning igaühele ligipääsetavad meri, jõed ja järved on Eesti identiteedi ja Eesti elanike kodutunde tähtsaks osaks. Ligipääs heas seisus ja liigirikkale loodusele on äärmiselt vajalik, et hoida elanikkonna vaimset ja füüsilist tervist. See on ülioluline avalik hüve, seniseid vajakajäämisi selles rõhutas ka viimane Eesti inimarengu aruanne. Vaid 10–20 meetri laiuse ribana kulgev täis ehitamata kaldaala ei võimalda säilitada terviklikuna kogetavaid ranna- ja kaldamaastikke.

Ligipääs heas seisus ja liigirikkale loodusele on äärmiselt vajalik, et hoida elanikkonna vaimset ja füüsilist tervist. Seniseid vajakajäämisi selles rõhutas ka viimane Eesti inimarengu aruanne.

Ka kallasrajale avaliku ligipääsu probleemid võimenduvad olukorras, kus hoonestus liigub veekogudele palju lähemale. Juba pikka aega on kohalikud omavalitsused näinud vaeva, et kindlustada randadele ja kallasrajale ligipääs ning tagada avalikud huvid (vt riigikontrolli 2007. aasta audit). Eelnõuga võetakse omavalitsustelt riigi tugi kallaste ja randade kaitse ja avaliku ligipääsu tagamisel. Üksainus läbimatu lõik veekogu kaldal võtab üldjuhul võimaluse kasutada palju ulatuslikumat ala. Toome välja, et isegi kui füüsiline ligipääs kitsale kallasrajale on tagatud, saab hoonete läheduse ja teiste eraomandit tähistavate võtetega (hoolitsetud õueala, grillplatsid jne) luua senistest looduslikest randadest avalikuks kasutamiseks emotsionaalselt sobimatud alad. Kokkuvõttes kahanevad eelnõu vastuvõtmisel märkimisväärselt iga Eesti elaniku võimalused looduskaunites kohtades sportida, jalutada, kala püüda, ujuda ja päikeseloojangut nautida. Muutuvad kaldaalade kasutuse kogukondlikud traditsioonid, mis kasvatab ühiskonna ebavõrdsust ja suurendab sotsiaalseid pingeid. Looduskaunite kallaste sulgemine täis ehitamisega vähendab piirkonna turismipotentsiaali.

Teiseks, Eesti ranniku- ja kaldakoosluste ökoloogiline tähtsus elupaikade toetaja, elurikkuse koondumiskoha ning mitmesuguste looduse hüvede pakkujana on erakordselt suur. Ehituskeeluvööndi senise laiuse kaotamine toob kaasa ökosüsteemide kahjustumise ning rannikuprotsesside toimimise takistamise. Praegune ehituskeelu vöönd, mis olenevalt veekogust ja piirkonnast ulatub 50 meetrist 200 meetrini, on andnud suure panuse rohevõrgustiku toimimisse, väärtuslike ökosüsteemide säilimisse ning aidanud hoida veekogude endi ökoloogilist seisundit. Vöönd on tähtis liikide levimistee, mis ühendab kaitsealasid olukorras, kus Eestis on looduskaitse all osakaalult vähem maismaapinda kui Euroopas keskmiselt.

Erosioon ohustab rannikule ja kallastele ehitatud maju kõikjal maailmas. Pildil kaks villat Biscarrosse'i rannas Prantsusmaal, mille juurde on ehitiste kokkukukkumise ohu tõttu püstitatud ligipääsu keelav silt. Foto: Philippe Lopez

Kliimamuutuse tingimustes on tegu tähtsa sotsiaalmajanduslike kahjude puhverdajana. Merevee tõus, muutuv sademete hulk ja jaotus, tormide sagenemine ja intensiivistumine põhjustavad tulevikus senisest suuremal määral rannikute erosiooni ja korduva üleujutusega alade piiride nihkumist. Loodusliku puhvervööndi kahjustamisel võib looduskahjude oht suureneda ka juba olemasolevatele ehitistele ja taristule. Piisava laiusega loodusliku vööndi olemasolu rannikul ning järvede ja jõgede kallastel on väga paljudest asjaoludest lähtuvalt ülimalt tähtis.

Loodusliku puhvervööndi kahjustamisel võib looduskahjude oht suureneda ka juba olemasolevatele ehitistele ja taristule.

Kolmandaks, oleme mures, et nõnda suure avaliku mõjuga eelnõu on riigikogu ette liikunud ilma loodus- ja elukeskkonnale ning maastikele avalduvate tagajärgede käsitluseta ning ilma ulatusliku avaliku debatita. Arvestamata on jäetud mõjud avalike hüvede kättesaadavusele ja Eesti elanike õigustatud ootusele kodumaa maastikupildi säilimise suhtes. Eelnõu ignoreerib raskusi, mida muudatus toob kaasa kohalikele omavalitsustele ning on vastuolus Eesti riigi kinnitatud rahvusvaheliste kokkulepete ja riigi enda arengukavadega. Võrreldes arengutega, mida on vaja selleks, et tegeleda kliima- ja elurikkuse kriisiga, viib eelnõu Eestit äraspidises suunas.

Kui hooned ja taristu on juba randa ja kallastele rajatud, on väga raske taastada alade head ökoloogilist seisundit, kliimamõjusid puhverdavat toimet ja avalikku ligipääsu.

Rõhutame, et eelnõu vastuvõtmisel on kahjulikud tagajärjed pöördumatud. Kui hooned ja taristu on juba randa ja kallastele rajatud, on väga raske taastada alade head ökoloogilist seisundit, kliimamõjusid puhverdavat toimet ja avalikku ligipääsu. Toonitame, et Eesti ühiste avalike hüvede ja väärtuste säilimise tagamise korraldamine on riigi ülesanne ja peab selleks jääma. Hästi kaalutud vajadusel saab kohalik omavalitsus ka praegu riigitasandit kaasates üld- või detailplaneeringu raames ehituskeeluvööndi vajaliku ulatuse kokku leppida.

Looduslikus seisus ja rahvale ligipääsetavad rannad ja kaldad on rikkus, mida ei tohi kaotada. Soovitame tungivalt seaduseelnõu tagasi lükata ning alustada avalikku arutelu põhimõtete üle, kuidas tagada Eesti loodusväärtuste ja avalike hüvede säilimine kõigile Eesti elanikele ja meie järgmistele põlvedele.

Pöördujad:

Tsipe Aavik, TÜ makroökoloogia kaasprofessor

Polina Degtjarenko, TÜ lihhenoloogia teadur

Tiina Elvisto, TLÜ taimeökoloogia dotsent

Katrin Heinsoo, EMÜ produktsiooniökoloogia vanemteadur

Aveliina Helm, TÜ botaanika kaasprofessor

Mihkel Kangur, TLÜ ökoloogia vanemteadur

Veljo Kisand, TÜ molekulaarse ökoloogia kaasprofessor

Birute Klaas-Lang, TÜ eesti keele võõrkeelena professor

Ain Kull, TÜ loodusgeograafia kaasprofessor

Kalevi Kull, TÜ biosemiootika professor

Tiiu Kull, EMÜ elurikkuse ja loodusturismi professor

Urmas Kõljalg, TÜ mükoloogia professor, akadeemik

Valter Lang, TÜ arheoloogia professor, akadeemik

Art Leete, TÜ etnoloogia professor

Mare Leis, EMÜ loodusteaduslike kogude kuraator

Asko Lõhmus, TÜ looduskaitsebioloogia professor

Madis Metsis, TTÜ ja TLÜ endine professor

Ülo Mander, TÜ loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor

Timo Maran, TÜ ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor

Helle Mäemets, EMÜ PKI hüdrobotaanika teadur

Ülo Niinemets, EMÜ taimekasvatuse ja taimebioloogia professor, akadeemik

Peeter Nõges, EMÜ hüdrobioloogia juhtivteadur

Tiina Nõges, EMÜ hüdrobioloogia professor

Tõnu Oja, TÜ geoinformaatika ja kartograafia professor

Ingmar Ott, EMÜ hüdrobioloogia emeriitprofessor

Hannes Palang, TLÜ inimgeograafia professor

Barbi Pilvre, TLÜ BFM dotsent

Meelis Pärtel, TÜ botaanika professor

Riinu Rannap, TÜ märgalade ökoloogia kaasprofessor

Triin Reitalu, TÜ taastamisökoloogia teadur

Alar Rosentau, TÜ rakendusgeoloogia professor

Raul Rosenvald, TÜ säästliku metsanduse teadur

Kalev Sepp, EMÜ keskkonnakaitse ja maastikukorralduse professor

Margot Sepp, EMÜ hüdrobioloogia teadur

Helen Sooväli-Sepping, TLÜ vanemteadur

Monika Suškevičs, EMÜ PKI nooremprofessor

Martin Zobel, TÜ taimeökoloogia professor, akadeemik

Kadri Tali, EMÜ PKI vanemteadur

Marek Tamm, TLÜ kultuuriajaloo professor, akadeemik

Kaido Tammeveski, TÜ kolloid- ja keskkonnakeemia professor

Leho Tedersoo, TÜ mükoriisauuringute professor

Jaanus Terasmaa, TLÜ ökohüdroloogia professor

Henn Timm, EMÜ PKI vanemteadur

Hannes Tõnisson, TLÜ ökoloogia keskus, rannikute töörühma vanemteadur

Evelyn Uuemaa, TÜ geoinformaatika kaasprofessor

Eve Veromann, EMÜ taimetervise õppetooli professor

Sirje Vilbaste, EMÜ PKI vanemteadur

Airi Värnik, TLÜ emeriitprofessor

Ülo Väli, EMÜ looduskaitsebioloogia vanemteadur

Maarja Öpik, TÜ molekulaarse ökoloogia professor