Teadlased hoiatavad ⟩ Randade ja kallaste täisehitamist võimaldav seadusemuudatus ohustab kõigile Eesti elanikele olulisi väärtusi (12)
- Kõigile ligipääsetavad rannad ja kaldad on kodutunde tähtsaks osaks
- Piirangute lõdvendamine kahjustab ökosüsteeme ja takistab rannikuprotsesse
- Nii suure mõjuga eelnõu on jõudnud riigikogu ette ilma suurema aruteluta
Riigikogule menetlemiseks esitatud looduskaitseseaduse muutmise eelnõuga 483 SE plaanitakse senist randade ja kallaste kaitset tunduvalt nõrgendada, mis viib Eesti loodusväärtuste kahjustumiseni ning märkimisväärsete piiranguteni ranna- ja kaldaalade edasisel avalikul kasutamisel, hoiatavad pöördumisele alla kirjutanud teadlased. Postimees avaldab selle täies mahus.
Eelnõuga võrdsustatakse ehituskeeluvöönd vaid 10–20 meetri laiuse veekaitsevööndiga ning võimaldatakse sellega rannaalad ning jõgede-järvede kaldad ulatuslikult täis ehitada. Juhime riigikogu ja avalikkuse tähelepanu asjaolule, et eelnõu rakendumisel on väga suur negatiivne mõju Eesti randade, kallaste ja veekogude looduslikkusele ning terviklikkusele ja elanike võimalustele Eesti loodushüvedest osa saada. Toome välja kolm valdkonda, kus eelnõus planeeritu kogu Eestile olulisi väärtusi kahjustab.
Esiteks, looduslikud rannad ja kaldad ning igaühele ligipääsetavad meri, jõed ja järved on Eesti identiteedi ja Eesti elanike kodutunde tähtsaks osaks. Ligipääs heas seisus ja liigirikkale loodusele on äärmiselt vajalik, et hoida elanikkonna vaimset ja füüsilist tervist. See on ülioluline avalik hüve, seniseid vajakajäämisi selles rõhutas ka viimane Eesti inimarengu aruanne. Vaid 10–20 meetri laiuse ribana kulgev täis ehitamata kaldaala ei võimalda säilitada terviklikuna kogetavaid ranna- ja kaldamaastikke.
Ligipääs heas seisus ja liigirikkale loodusele on äärmiselt vajalik, et hoida elanikkonna vaimset ja füüsilist tervist. Seniseid vajakajäämisi selles rõhutas ka viimane Eesti inimarengu aruanne.
Ka kallasrajale avaliku ligipääsu probleemid võimenduvad olukorras, kus hoonestus liigub veekogudele palju lähemale. Juba pikka aega on kohalikud omavalitsused näinud vaeva, et kindlustada randadele ja kallasrajale ligipääs ning tagada avalikud huvid (vt riigikontrolli 2007. aasta audit). Eelnõuga võetakse omavalitsustelt riigi tugi kallaste ja randade kaitse ja avaliku ligipääsu tagamisel. Üksainus läbimatu lõik veekogu kaldal võtab üldjuhul võimaluse kasutada palju ulatuslikumat ala. Toome välja, et isegi kui füüsiline ligipääs kitsale kallasrajale on tagatud, saab hoonete läheduse ja teiste eraomandit tähistavate võtetega (hoolitsetud õueala, grillplatsid jne) luua senistest looduslikest randadest avalikuks kasutamiseks emotsionaalselt sobimatud alad. Kokkuvõttes kahanevad eelnõu vastuvõtmisel märkimisväärselt iga Eesti elaniku võimalused looduskaunites kohtades sportida, jalutada, kala püüda, ujuda ja päikeseloojangut nautida. Muutuvad kaldaalade kasutuse kogukondlikud traditsioonid, mis kasvatab ühiskonna ebavõrdsust ja suurendab sotsiaalseid pingeid. Looduskaunite kallaste sulgemine täis ehitamisega vähendab piirkonna turismipotentsiaali.
Teiseks, Eesti ranniku- ja kaldakoosluste ökoloogiline tähtsus elupaikade toetaja, elurikkuse koondumiskoha ning mitmesuguste looduse hüvede pakkujana on erakordselt suur. Ehituskeeluvööndi senise laiuse kaotamine toob kaasa ökosüsteemide kahjustumise ning rannikuprotsesside toimimise takistamise. Praegune ehituskeelu vöönd, mis olenevalt veekogust ja piirkonnast ulatub 50 meetrist 200 meetrini, on andnud suure panuse rohevõrgustiku toimimisse, väärtuslike ökosüsteemide säilimisse ning aidanud hoida veekogude endi ökoloogilist seisundit. Vöönd on tähtis liikide levimistee, mis ühendab kaitsealasid olukorras, kus Eestis on looduskaitse all osakaalult vähem maismaapinda kui Euroopas keskmiselt.
Kliimamuutuse tingimustes on tegu tähtsa sotsiaalmajanduslike kahjude puhverdajana. Merevee tõus, muutuv sademete hulk ja jaotus, tormide sagenemine ja intensiivistumine põhjustavad tulevikus senisest suuremal määral rannikute erosiooni ja korduva üleujutusega alade piiride nihkumist. Loodusliku puhvervööndi kahjustamisel võib looduskahjude oht suureneda ka juba olemasolevatele ehitistele ja taristule. Piisava laiusega loodusliku vööndi olemasolu rannikul ning järvede ja jõgede kallastel on väga paljudest asjaoludest lähtuvalt ülimalt tähtis.
Loodusliku puhvervööndi kahjustamisel võib looduskahjude oht suureneda ka juba olemasolevatele ehitistele ja taristule.
Kolmandaks, oleme mures, et nõnda suure avaliku mõjuga eelnõu on riigikogu ette liikunud ilma loodus- ja elukeskkonnale ning maastikele avalduvate tagajärgede käsitluseta ning ilma ulatusliku avaliku debatita. Arvestamata on jäetud mõjud avalike hüvede kättesaadavusele ja Eesti elanike õigustatud ootusele kodumaa maastikupildi säilimise suhtes. Eelnõu ignoreerib raskusi, mida muudatus toob kaasa kohalikele omavalitsustele ning on vastuolus Eesti riigi kinnitatud rahvusvaheliste kokkulepete ja riigi enda arengukavadega. Võrreldes arengutega, mida on vaja selleks, et tegeleda kliima- ja elurikkuse kriisiga, viib eelnõu Eestit äraspidises suunas.
Kui hooned ja taristu on juba randa ja kallastele rajatud, on väga raske taastada alade head ökoloogilist seisundit, kliimamõjusid puhverdavat toimet ja avalikku ligipääsu.
Rõhutame, et eelnõu vastuvõtmisel on kahjulikud tagajärjed pöördumatud. Kui hooned ja taristu on juba randa ja kallastele rajatud, on väga raske taastada alade head ökoloogilist seisundit, kliimamõjusid puhverdavat toimet ja avalikku ligipääsu. Toonitame, et Eesti ühiste avalike hüvede ja väärtuste säilimise tagamise korraldamine on riigi ülesanne ja peab selleks jääma. Hästi kaalutud vajadusel saab kohalik omavalitsus ka praegu riigitasandit kaasates üld- või detailplaneeringu raames ehituskeeluvööndi vajaliku ulatuse kokku leppida.
Looduslikus seisus ja rahvale ligipääsetavad rannad ja kaldad on rikkus, mida ei tohi kaotada. Soovitame tungivalt seaduseelnõu tagasi lükata ning alustada avalikku arutelu põhimõtete üle, kuidas tagada Eesti loodusväärtuste ja avalike hüvede säilimine kõigile Eesti elanikele ja meie järgmistele põlvedele.
Pöördujad:
Tsipe Aavik, TÜ makroökoloogia kaasprofessor
Polina Degtjarenko, TÜ lihhenoloogia teadur
Tiina Elvisto, TLÜ taimeökoloogia dotsent
Katrin Heinsoo, EMÜ produktsiooniökoloogia vanemteadur
Aveliina Helm, TÜ botaanika kaasprofessor
Mihkel Kangur, TLÜ ökoloogia vanemteadur
Veljo Kisand, TÜ molekulaarse ökoloogia kaasprofessor
Birute Klaas-Lang, TÜ eesti keele võõrkeelena professor
Ain Kull, TÜ loodusgeograafia kaasprofessor
Kalevi Kull, TÜ biosemiootika professor
Tiiu Kull, EMÜ elurikkuse ja loodusturismi professor
Urmas Kõljalg, TÜ mükoloogia professor, akadeemik
Valter Lang, TÜ arheoloogia professor, akadeemik
Art Leete, TÜ etnoloogia professor
Mare Leis, EMÜ loodusteaduslike kogude kuraator
Asko Lõhmus, TÜ looduskaitsebioloogia professor
Madis Metsis, TTÜ ja TLÜ endine professor
Ülo Mander, TÜ loodusgeograafia ja maastikuökoloogia professor
Timo Maran, TÜ ökosemiootika ja keskkonnahumanitaaria professor
Helle Mäemets, EMÜ PKI hüdrobotaanika teadur
Ülo Niinemets, EMÜ taimekasvatuse ja taimebioloogia professor, akadeemik
Peeter Nõges, EMÜ hüdrobioloogia juhtivteadur
Tiina Nõges, EMÜ hüdrobioloogia professor
Tõnu Oja, TÜ geoinformaatika ja kartograafia professor
Ingmar Ott, EMÜ hüdrobioloogia emeriitprofessor
Hannes Palang, TLÜ inimgeograafia professor
Barbi Pilvre, TLÜ BFM dotsent
Meelis Pärtel, TÜ botaanika professor
Riinu Rannap, TÜ märgalade ökoloogia kaasprofessor
Triin Reitalu, TÜ taastamisökoloogia teadur
Alar Rosentau, TÜ rakendusgeoloogia professor
Raul Rosenvald, TÜ säästliku metsanduse teadur
Kalev Sepp, EMÜ keskkonnakaitse ja maastikukorralduse professor
Margot Sepp, EMÜ hüdrobioloogia teadur
Helen Sooväli-Sepping, TLÜ vanemteadur
Monika Suškevičs, EMÜ PKI nooremprofessor
Martin Zobel, TÜ taimeökoloogia professor, akadeemik
Kadri Tali, EMÜ PKI vanemteadur
Marek Tamm, TLÜ kultuuriajaloo professor, akadeemik
Kaido Tammeveski, TÜ kolloid- ja keskkonnakeemia professor
Leho Tedersoo, TÜ mükoriisauuringute professor
Jaanus Terasmaa, TLÜ ökohüdroloogia professor
Henn Timm, EMÜ PKI vanemteadur
Hannes Tõnisson, TLÜ ökoloogia keskus, rannikute töörühma vanemteadur
Evelyn Uuemaa, TÜ geoinformaatika kaasprofessor
Eve Veromann, EMÜ taimetervise õppetooli professor
Sirje Vilbaste, EMÜ PKI vanemteadur
Airi Värnik, TLÜ emeriitprofessor
Ülo Väli, EMÜ looduskaitsebioloogia vanemteadur
Maarja Öpik, TÜ molekulaarse ökoloogia professor