TEADLASE PILGUGA ⟩ Arvi Freiberg: kas teadmistel on piirid?

Arvi Freiberg. Foto: Tartu Ülikool

Praeguse info juurdekasvu kiiruse juures 50 protsendi võrra aastas ammenduvad maapealsed ressursid juba 100–150 aastaga, kirjutab akadeemik ja Tartu ülikooli emeriitprofessor Arvi Freiberg.

Eestlased on teadupärast usuleige rahvas. Kui me üldse millessegi siiralt usume, siis on see hariduse ja teadmiste kõikvõimsus. Rahvatarkus, et inimene õpib kogu elu, on selle tõe verbaalne väljendus. Enamik meist eeldab seejuures alateadlikult, et omandatavatel teadmistel pole piire, need võivad piiramatult kasvada. Inimkonda rohkem kui pool sajandit tagasi tabanud digirevolutsioon näib seda varjatud eeldust vaid kinnitavat. Loodud info maht on viimastel aastakümnetel hoogsalt kasvanud. Mõnedel hinnangutel kahekordistub juba teaduslike teadmiste hulk iga üheksa aastaga. Selle tulemuseks on tõeline infoplahvatus, kus suurem osa praegu maailmas tarbitavatest teadmistest on loodud vaid mõne viimase aastaga. Kasvu aeglustumise märke on otsitud, aga leitud pole. Pigem võib siit-sealt kuulda kasvu edasist kiirenemist toetavaid prognoose.

Pealkirjas esitatud küsimusele vastamiseks tuleb alustada terminoloogiast. See on vajalik mitte üksnes esituse selguse huvides, vaid ka seetõttu, et ühtede ja samade sõnade tähendus eri valdkondades või kõnekeeles kasutatuna pahatihti ei kattu. Eelkõige vajab selgitamist terminite info ja teadmised sisu. Info (mugandatud vorm sõnast informatsioon) tähistab erineval moel korrastatud algandmete (tekstid, numbrid, sümbolid) kogumeid, millel on kindel tähendus. Teadmised on info üldistamisel tekkinud uued kasulikud arusaamad. Veidi lihtsustatult võiks infost mõelda kui ehituskividest teadmiste ehitiste tarbeks.