/nginx/o/2022/01/20/14320330t1h6018.jpg)
- Vigasesse süsteemi raha juurde andmine ei päästa
- Bürokraatlik masinavärk on täitmatu
- Rahastusotsused on teadlastele arusaamatud
- Eesti Teadusagentuur tuleks laiali saata
Eesti teaduse ja kõrghariduse keskseim probleem pole rahanappus, sest vigasesse süsteemi raha juurde pumpamine ei muuda ülikoole ega teadust kuidagi paremaks, kirjutab Tartu Ülikooli orientalistikakeskuse kaasprofessor Peeter Espak.
Juba aastaid ja üha jõulisemalt on korrutatud, et kõikide meie teaduses ja kõrghariduses olevate probleemide peamiseks põhjuseks olevat vähene raha. Raha puudumist esitletakse automaatselt kõikide suurte süsteemsete vigade põhjustajana. Alates vajadusest muuta meie kõrgharidussüsteemi üha rohkem ingliskeelseks ning lõpetades olukorraga, kus inimesed lahkuvad madalate tasude tõttu akadeemiliselt töölt.
Alles mõni aeg tagasi sai aga Eesti akadeemiline üldsus rõõmusõnumi: teaduse rahastamise osakaalu suurendati ühe protsendini SKTst! Seda sündmust reklaamiti kui suurt läbimurret ja alust edasiseks õitsenguks.
Kuid raha ei tee teadust, vaid teadlased teevad. Samuti ei õpeta ka meie kõrgkoolides tudengeid automaadid, mis rahasedelit ühest otsast sisestades väljastavad teisest otsast kõrgharidust. Hea õppejõud ja teadlane teeb valdavalt oma tööd hästi ka vähese raha eest ja vahel paraku isegi tasuta. Keskpärane või ka kehvapoolne arendab aga keskpärasuse võrseid kõikjale edasi ka suure raha eest.
Paljud teadlased on ise läinud kaasa meie hiiglasliku teadusbürokraatia igipõhise vabandusega: teie asjad on halvasti seetõttu, et riik ei anna raha.
Raha juurde pumpamine süsteemi, mis on niigi tohutu hulga eraldi asutuste ja bürokraatiamehhanismide vahel meeletult killustunud, ei saagi tuua kaasa lisaraha jõudmist sinna, kus seda on ka päriselt vaja, ehk teadlasteni. Just see on arusaam, mis on viimase rohkem kui kümnendi jooksul meie avalikus arutelus muutunud täiesti teisejärguliseks. Seda suuresti põhjusel, et väga paljud teadlased on ise läinud kaasa meie hiiglasliku teadusbürokraatia-aparaadi poolse igipõhise vabandusega: teie asjad on halvasti seetõttu, et riik ei anna raha. Nii ongi ekslikult jäänud ka paljudele alamakstud teadlastele ja õppejõududele mulje, et õnn saabub õuele kohe, kui riik paneb ühiskatlasse lihtsalt raha juurde.
Innovatsiooniahjualune
Kuid nii see ei ole, sest selle lisaleeme kugistab alla priskeks paisunud teadus- ja kõrgharidusvõrgustiku praegune mehhanism ning selle bürokraatia ise. Sel innovatsiooniahjualusel ei saa iial olema küllalt, tema põhjatu magu suudab alati endasse nagu musta auku tõmmata kogu maksumaksja poolt eraldatud lisasupi sellisel moel, et ei päris teadusesse ega kõrgharidusse saabu sealt suurt miskit. Või kui, siis pudeneb pisku tähtsamatel positsioonidel olevatele mõjuisikutele, kelle avalik liigne protest võiks ahjualuse siirete ajamisele mingil moel pidurit tõmmata.
/nginx/o/2022/01/20/14320306t1h0da2.jpg)
Ajuvabad hiiglaslikud võrgustikud, mis on täis inimesi, kes räägivad meile avalikkuse ees innovatsioonist, progressist ning nüüdisaegsest maailmast ja meie muutumisest koos sellega, ei taotle meile oma kultuuri või rahvuse säilimist, majanduslikku kasu ega isegi mitte tippteadust, vaid eelkõige iseenda struktuuride veelgi suuremaks paisumist ning ühtlasi neile struktuuridele kunstlikult piisaval mahul töö tekitamist. See hädine lisapajuk, mis asendustegevuste ja iseenda olemasolu õigustamise kõrvalt teadusprojektidele üle jääb ja seeläbi jõuab ülikoolidesse päriselt olemasolevate teadlaste ja õppejõududeni, jagatakse aga omakorda laiali täiesti uskumatult läbinähtamatu, selgelt ebaloogilise ning ka täiesti kontrollimatu mehhanismi järgi.
Normaalsuse saavutamiseks oleks ratsionaalseim samm Eesti Teadusagentuuri kaotamine iseseisva üksusena ning selle funktsioonide ärajagamine.
Teadusprojektide jaotamine avaliku konkursi käigus peaks garanteerima «parimate» teadusrühmade rahastamise ja seda sõltumata ükskõik millise asutuse vajadustest kuskil olevat eelarveauku katta (vahel ka tihti ebamõistuslikult suureks aetud isikkoosseisu tõttu). Sellega tegeleb meil juba pikemat aega Eesti Teadusagentuur (ETAG), asutus, mis kuulutab igal aastal eri valdkondades välja avaliku konkursi teadusprojektidele, millele teadusrühmad peavad kandideerima.
Viimased täidavad selleks nädalate kaupa ülidetailseid elektroonilisi formulare, mida igal aastal uuendatakse ja täiendatakse. Igal aastal muutuvad ja üldiselt ilma mingi loogikata kas täienevad või edasi arenevad tingimused, mõõdikud ja kriteeriumid, nendest arusaamine (läbi rohkete koolituste ja selgituste), nendega kohandumine ning lisaks ka loogiliselt arusaadava teadusprojekti põhjendusteksti koostamine läbi rohkete nõupidamiste ja rahvusvaheliste kohtumiste võtab ära mitmeid kuid sadade meie parimate teadlaste tööajast.
/nginx/o/2021/10/04/14113551t1hc9e7.jpg)
Teadusagentuuris menetlevad esitatud projekte selleks kaasatud erialase komisjoni liikmed, kes peavad leidma igale projektile üldiselt kaks retsensiooni välisteadlastelt. Kuidas toimub retsensentide leidmine ja kuidas projekte menetletakse või hinnatakse, on teadlastele teada ainult kuulujuttude põhjal ja menetlusprotsessis ise osalenud isikute ütluste põhjal. Üldiselt need retsensendid läbi valu ja vaeva ka leitakse ning kaks retsensiooni (väidetavalt makstes ühe retsensiooni eest sada eurot, mis tippteadlaste puhul ei pruugi ületada isegi tavapärast poole päeva töötasu) iga projekt nii ka saab. Tihti võib tajuda, et retsensentidele pole omakorda suudetud selgitada projektide koostamise ja esitamise formaalseid kriteeriume ning seetõttu nad ei mõista, mida ja miks nad üldse hindavad.
Ühel aastal võivad retsensioonid tõesti esindada erialast pädevust ja teadust, teisel aastal aga on tegu täieliku absurdi ja umbluundusega.
Kui kaks retsensiooni on olnud lahknevad sel moel, et üks on selgelt positiivne, teine aga negatiivne, siis võetakse tavapäraselt ka kolmas. Läbi aastate on retsensioonide kvaliteet olnud eri valdkondades erakordselt kõikuv ning enda ja kolleegidegi kogemus ütleb, et ühel aastal võivad retsensioonid tõesti esindada erialast pädevust ja teadust, teisel aastal aga on tegu täieliku absurdi ja umbluundusega. Vahel on näha, et retsensiooni koostaja jagab hinnatavast erialast vähem, kui eeldaks selle eriala teise kursuse bakalaureusetudengilt. Pärast koostab aga igale projektile määratud menetleja retsensioonide põhjal koondhinnangu.
Siin algavad nüüd järgmised suured probleemid, sest menetlejad ja erialase komisjoni liikmed on Eesti väiksuse tõttu üldiselt väga paljude taotlejatega seotud. Nad on kas isiklikult tuttavad, samast erialaringist, kolleegid, sõbrad, vaenlased või esindavad paratamatult mingi asutuse või iseenda eripäraseid huve, olgu need siis kellegi vastu või poolt. Pingeridade koostamisel hakkab see komisjon tegutsema sel moel, et üha uusi lisanduvaid kriteeriume (kuhu viimastel aastatel kuuluvat ka sooline võrdõiguslikkus) arvesse võttes – mida taotlejatele ei avalikustata ja mis on teada ainult kitsas seltskonnas bürokraatide endi seas – püütakse saada kokku hindamistulemus nõnda, et rahastatud saaks just selline arv projekte, nagu mingile valdkonnale parasjagu on sel aastal eelarvest raha jagatud.
Nagu menetlusprotsessis osalenud on ka siinkirjutajale neid protsesse korduvalt kirjeldanud: algab pingeridade ja hinnete silumine ning vaidlus teemal «kellele anda ja kellele mitte ning kuidas seda kõike põhjendada, kellelt võtta punkt maha, kellele anda punkt juurde». Ehk üks kahtlane hindamisprotseduur, kus retsensentide ilmselge ebapädevuse tõttu juba on tihti sisse sattunud suured ja kõikehõlmavad hindamisvead, saab endale lisaks veel ühe teise ebapädeva hindamisprotseduuri, kus omakorda veelgi vähem projektide teemadest süvitsi miskit jagav komisjon peab leidma kokkuleppe rahastatavate projektide pingereas ning seda ka kuidagi põhjendama.
Teadlased ise vorstitegu ei näe
Kogu selle protseduuri käigus puudub aga hinnatavatel teadlastel igasugune võimalus rahvusvaheliselt tavaks oleva nn paneeli ees oma ideede kaitsmise või ka retsensioonis tehtud vigade ümberlükkamiseks. Pärast hindamisprotsessi lõppu on teadlasel võimalus küll ülikooliga kooskõlastatult esitada oma vastuväited, kuid nendele tavapäraselt reageeritakse sel moel, et mitte ühtegi ilmset tõsist viga ega puudujääki ei korrigeerita, vaid neid pigem hoopis õigustatakse või eitatakse.
Teadlasi sunnib projekti esitama eelkõige vastutustunne oma eriala püsimajäämise ees, sest mitte mingit muud võimalust teadusalade püsimist garanteerida pole.
Sel aastal kolleegidelt ja tuttavatelt saabunud info vigastest retsensioonidest ja absurdist oli aga erakordselt rohke ning paljude inimeste masendus (muide, eriti just loodusteadlaste hulgast), et teadlasena peab taluma kõige hullemat ebateaduslikkust ja ülekohut üldse, tekitas aga tõesti tunde, et sel moel toimuvat pealt vaadates ei ole teadlaseks edasi jääda võimalik. Küsimus pole rahas. Teadus ei tee rikkaks kuskil maailmas ega ka Eestis, kus summad muust maailmast veelgi väiksemad. Küll sunnib aga projekte esitama pigem vastutustunne oma eriala püsimajäämise ees, sest mitte mingit muud võimalust teadusalade püsimist garanteerida Eestis pole olemas.
Kuid olukorrale, kus kahele varasemale positiivsele ja selgelt pädevate erialateadlaste poolt koostatud retsensioonile võetakse lisaks kolmas, mis laekub nädal aega enne otsustuskoosolekuid oktoobris, mis on täis absurdseid faktivigu ja kirjavigu ning millele põhinedes kahte esimest teaduslikku retsensiooni eirates on koostatud veel ka projekti lõpphinnang, ei olnud ametlikult reageerimata jätta võimalik ka siinkirjutajal. Eriti veel, kui see kolmas täiesti tavatu kirjavigu täis lisaretsensioon – millele tuginedes on oma lõpliku hinnangu andnud ka teadusagentuur, ajades segi elementaarsed baasterminid ning saamata aru isegi uuritava projekti teemast – loetaksegi aluseks meie teaduse kvaliteedi hindamisel.
Esitatud vastuväidetele aga esitas teadusagentuur omapoolse vastuse (mis on veel lisaks aastani 2096 kuulutatud asutusesiseseks kasutamiseks), kus peamist hindamisel tehtud viga – hinnatava ja kritiseeritava kõige elementaarsemate terminite segiajamist – polnud vastuses isegi käsitletud.
Teadusprojektide hindamise üle puudub igasugune ratsionaalne järelevalve, sõltumata sellest, et probleemidele on teadlased aastaid ja püsivalt tähelepanu juhtinud.
Toimuv absurd tekitab ühtlasi piinlikkust ka teadusprojektis osalevate teiste riikide kodanikest kuulsate teadlaste ees, kellega on projekti pikalt arendatud, kes sellele tohutult aega raisanud ning kellele nüüd peab seletama, et sõltumata Eesti 30-aastasest kuulumisest vabasse maailma toimub meil edasi idaeuroopalik absurd.
Küsimus ei ole rahas ega ka selles, et paljud ja kahtlemata väärikad kolleegid said rahastust ning keegi jälle ei saanud. Teadusrahastuse saamine ei peagi olema lihtne, ongi alati subjektiivne, aga see protsess peab ka oma paratamatus subjektiivsuses jääma elementaarse teaduslikkuse raamidesse.
Öelda, et raha ei ole või vastav teadusala ei tundu rahastajale oluline, on põhimõtteliselt õiguspärane ja õiglane. Absurd ja pseudoteaduslikkus ning sadade inimeste ja väärikate teadlaste lollitamine aga mitte kunagi. Aus on selline süsteem aga tõesti kõikide vastu ainult ühes aspektis. Nimelt ta narritab kõiki teadlasi võrdselt, sõltumata nende ilmavaatest, soost või rahvusest. Ka liisutõmbamise teel saadud tulemus oleks kindlasti erapooletum ja läbipaistvam.
See on meie kõigi raha
ETAGi iga-aastaste teadusgrantide konkursiga jaotatakse aastate lõikes laiali sadu miljoneid meie kõigi raha. Selle protsessi üle puudub igasugune ratsionaalne järelevalve, sõltumata sellest, et probleemidele on teadlased aastaid ja püsivalt tähelepanu juhtinud. Vajame kiirelt üldist ja avalikku arutelu praegu toimuva muutmiseks. Normaalsuse saavutamiseks oleks ehk ratsionaalseim samm ETAGi kaotamine iseseisva üksusena ning selle funktsioonide ärajagamine ülikoolide endi ja ministeeriumi vahel.
Dubleerimise, tripleerimise ja kvadrupleerimise vastast tegevust peabki alustama neist mehhanismidest, mis ise teadusega ei tegele ja seeläbi lisandväärtust ei loo.
Raha jagamisega mõistuspärasel (kuid paratamatult subjektiivsel) moel saavad hakkama ka meie suuremad ülikoolid ise lihtsalt vastava üleriigilise isereguleeruva komisjoni moodustamise kaudu, kes kuulaks parimate puhul ära ka teadlaste ratsionaalsed argumendid ja kasutaks hindamisel konkurentsivõimeliselt tasustatud päriseksperte. Kõikide muude riiklike meetmete, nagu ka teadusagentuuri esindusega Brüsselis, saaks aga edukalt hakkama juba niigi olemasolevad struktuurid. Dubleerimise, tripleerimise ja kvadrupleerimise vastast tegevust peabki alustama neist mehhanismidest, mis ise teadusega ei tegele ning seeläbi mingit lisandväärtust ei loo, kuid ilma milleta saaksime ka palju edukamalt hakkama, mujal märgatavalt vähem ressurssi raisates.
ETAGi esindaja: teadusprojektide hindamine toetub Eesti tippteadlastele
/nginx/o/2022/01/20/14320304t1h0bf2.png)
Peeter Espaki artikkel sisaldab rohkelt värvikaid hinnanguid, kuid paraku on seal vähe fakte.
Eesti Teadusagentuur (ETAG) loodi avalikes huvides teaduspoliitika elluviimise toetamiseks, lähtudes teadus- ja arendustegevuse (TA) korralduse seaduse eesmärkidest. Neist üks on uurimistoetuste määramine, selleks vajalike konkursside korraldamine ja taotluste hindamine.
ETAGi vahendusel on 2013. aastast alates uurimistoetusteks jagatud 347,25 miljonit eurot 1181 teadusprojektile. Selle ajaga on uurimistoetuste maht suurenenud üle 60 protsendi, jõudes 2022. aastaks 52,3 miljoni euroni aastas. Sama suure summa eraldas haridus- ja teadusministeerium 2022. aastal teadus-arendusasutustele baasfinantseeringuna.
Alanud aastal rahastatakse 79 uut teadusprojekti kogumahus 10,6 miljonit eurot. Rahastusettepanek tehti 24 protsendile menetletud 335 taotlusest. Toetused on eraldatud konkurentsis parimaks hinnatud taotlustele ja taotlejatele.
Taotlusi ei menetleta salajaste dokumentide ja kriteeriumide alusel, dokumendid avaldatakse varakult enne taotlusvooru. Sellele lisanduvad infopäevad ning võimalus küsida infot koordinaatorilt ja ülikoolide teadusosakondadest.
Rahastamisettepanekud teeb ETAGi hindamisnõukogu, kuhu kuuluvad TA valdkondade tunnustatud teadlased, praegu 20 liiget. Hindamisnõukogu toetavad eksperdikomisjonid, kuhu kuuluvad samuti erinevate kompetentsidega Eesti teadlased. 2021. aastal hindas granditaotlusi 10 eksperdikomisjoni, kuhu kuulus koos hindamisnõukogu liikmetega 98 eksperti. Seega toetub teadusprojektide hindamine ETAGis oluliselt Eesti tippteadlastele. Lisaks kaasatakse uurimistoetuste hindamisse igal aastal üle 500 välisretsensendi.
Taotlusi menetletakse märtsist detsembrini, sel ajal on taotlejatel kahel korral võimalus anda tagasisidet oma taotlusega seoses. Samuti antakse enne lõpliku rahastusotsuse tegemist kõigile taotlejatele võimalus hinnanguga tutvuda ja vastuväiteid esitada. Hindamisnõukogu arutab kõik vastuväited põhjalikult läbi, muudab vajadusel esialgseid hinnanguid ja vastab kõigile vastuväitjatele. Alles seejärel kinnitatakse taotluste lõplik paremusjärjestus ja tehakse ETAGi juhatusele ettepanek taotluste rahuldamiseks. 2021. aastal toimunud taotlusvoorus esitas vastuväite 37 teadlast 335st ehk 11 protsenti taotlejatest. Pärast otsuse teadasaamist on taotlejatel õigus 30 päeva jooksul esitada vaie teadusagentuurile. Esitati üks vaie.
Peeter Espaki artiklis välja toodud etteheited tema taotluse menetlemisele on ka vaide osa ja ETAG vastab neile ettenähtud aja jooksul vaideotsusega. Avaliku teabe seaduse alusel on ETAGi vastus tunnistatud asutusesesiseseks kasutamiseks füüsilise isiku eraelu kaitseks. Piirang kehtib haldusorganile, kuid ei takista Peeter Espakil seda vabalt avaldada.