Hannes Hanso: revolutsiooni tuhmuvad plakatid

Fidel Castro Foto: Reuters/ScanPix

Hannes Hansole rääkis hiljuti üks turismiäriga seotud kuubalane, et läheb pärast tööd koju ja palvetab, et riigis miski muutuma hakkaks.
 

Iseenesest on ime, et Kuuba kommunistlik süsteem on seni suutnud kõikidest krahhidest eluga välja vingerdada. Kuuba kunagised kommunistliku bloki Euroopa-välised saatusekaaslased Vietnam, Laos, Nicaragua, Mongoolia on kõik ühes või teises vormis oma majanduse ümber struktureerinud ja turumajandusega riikideks saanud. Ainsaks erandiks on tänaseni loogikaseadusi eirav Põhja-Korea.

Kuuba puhul on selgelt tunda, et see on riik, mis samuti elab muudatuste ootuses. Inimesed räägivad päris avalikult, et ootavad muutusi, kuid muutuste venimist seostatakse Fidel Castro (85) jätkuva tervise juures olemisega. Uudised selles küsimuses pole kuigi head. Mõne nädala eest oma memuaare esitledes rääkis Fidel Castro kuus tundi järjest. Jaanuaris Havannat külastanud Iraani president Ahmadinejad kinnitas samuti, et Fidel oli kohtumisel mitu tundi järjest kõnelenud.

Tõsi, raamatuesitlus oli esimene kord pärast 2011. aasta aprilli parteikongressi, mil ta avalikkuse ette ilmus. Tolsamal parteikongressil võeti vastu otsus, millega limiteeritakse riigipea ametiaeg kahe viieaastase perioodini.

See on ilmselge vihje, et ka riigi kommunistlik eliit on hakanud tasapisi mõistma vana Fideli aastakümnetepikkusele valitsemisele järgnenud stagnatsiooni ja majandusliku allakäigu põhjuseid. Fideli noorem vend Raoul Castro (80) on algatanud vaiksed ja ettevaatlikud majandusreformid, mis perspektiivis võiksid viia riigi totaalse kontrolli vähenemiseni elanikkonna üle.

Kommunistliku riigi majandusteooriasse on tekkinud väikesed mõrad – mingis ulatuses on juba lubatud erarestoranide pidamine, isiklik põlluharimine ja toodangu müümine turul, kodumajutus ja taksondus. Ka on Kuuba end viimastel aastatel rahvusvaheliselt tublisti avanud.

Havanna lennujaam ei suuda enam reisijate hulkadega adekvaatselt toime tulla. Otseliinidega on kaetud Kesk-Ameerika, Lõuna-Ameerika, ka kõik Euroopa olulised pealinnad, Kanada puhul isegi väikelinnad. Eelmisel aastal külastas riiki 2,5 miljonit välisturisti.

Turistide suur sissevool on tekitanud Kuuba elanike jaoks eriti valusa pildi oma reaalsest majanduslikust olukorrast. Havanna ja teiste suuremate linnade keskused on täis kohvikuid, kõrtse ja restorane, kus välismaalased mojito’sid ja ­pina colada’sid rüüpavad ja langustiine söövad. Kuuba riigitöötaja palk, isegi maailmatasemel arsti oma, on aga keskmiselt 12–15 eurot kuus – eriti head tuju selline asi kohalikes ilmselt ei tekita.

Üks Havanna vanalinna osa on nüüdseks enam-vähem korda tehtud, kuid edasiste märkimisväärsete lisainvesteeringuteta kukub Havanna vanalinn lihtsalt kokku. Kuni välisinvesteeringuid ei lubata, ei hakka ka taastamistegevus normaalselt toimima.

Paarsada meetrit vanalinna väärisarhitektuurist eemal algab aga teine reaalsus: täiesti lagunenud, räämas ja ajahambast puretud majadega linnaosad. Havanna kuulus rannajoon, mis enne 1959. aasta revolutsiooni oli üks Kariibi mere ihaldatuimaid ja kalleimaid piirkondi, on praeguse olukorra ilmestamiseks sobiv näide – kunagised imekaunid hooned on elutud ja miljonivaadetega aknad lihtsalt laudadega üle löödud.

Ideoloogia seab majandustegevusele paraku omad piirid. Sellist asja nagu pangalaen või erainvesteering Kuuba riik praegu veel ei tunne. Kahe paralleelselt kasutuses oleva raha – peeso ja konverteeritava peeso – süsteem viis rahvalt säästud ning muutis riigipalga samm-sammult naerväärseks numbritega paberitükkide kogumiks. Ratsioonikaartide eest pole riigipoodides lihtsalt midagi osta. Valitsuse pakutav majanduslik legitiimsus, mis näiteks Hiinas kompartei võimu toetab, on Kuubal selgelt puudu.

Teine faktor, mis hakkab seoses rahvusvahelise avanemisega riigi kontrolli elanikkonna üle õõnestama, on informatsiooni vabam liikumine. Kuuba, nagu korralikule kommunistlikule riigile kohane, on aastakümnete jooksul üritanud rahvast välismaailma inforuumist ära lõigata.

Ka praegu on raske leida kuubalast, kes saaks regulaarselt internetti kasutada. Kodudes, välja arvatud tippametnike ja välismaalaste omades, ei ole netiühendus lubatud. Internetikohvikuid peaaegu pole ja need, mis näiteks rahvusvahelistes hotellides eksisteerivad, on põrgukallid.

Keskmise kuupalga eest saaks kuubalane netis olla pisut üle kahe tunni. Keelatud on ka satelliitantennid. Sellega vahelejäämine toob kaasa automaatse konfiskeerimise ja väidetavalt kuni 800 USA dollari suuruse trahvi.

Eeltoodu ei tähenda, et kuubalased ei teaks, mis maailmas toimub. Nagu meil nõukogude ajal, kuulatakse ka Kuubal, vaatamata segamisele, aktiivselt USA hispaaniakeelseid raadiojaamu ning kuuldavasti pidi vaid 140 kilomeetri kaugusel olevast Floridast telesignaal aeg-ajalt Havannani ulatuma.

USAs elaval mitmel miljonil kuubalasel kodumaale naasmiseks enam reisipiiranguid ei ole ja vaevalt leidub Kuubal inimest, kellel poleks teispool Mehhiko lahte või Florida väina lähisugulasi. Inimesed räägivad, info liigub.

Näib, et rahalises kitsikuses ja suure välisvõlaga maadlev Raoul Castro on mõistnud, et üks pluss üks peab lõpuks ikkagi võrduma enam-vähem kahega ja riik ei saa ilma maksusissetulekuteta ülal pidada nõukogudelikku, sotsialistlikult ebaefektiivset, plaanimajanduslikku süsteemi.

Eelmise aasta septembris teatas valitsus, et plaanib 11-miljonilise elanikkonnaga riigis kaotada miljon riigisektori töökohta. 2015. aastaks on seatud eesmärk, et 40 protsenti tööealisest elanikkonnast peab olema seotud erasektoriga – ja makse maksma. Rohkem kui 357 000 inimest on juba saanud eraettevõtja litsentsi.

Vähehaaval kaotatakse ka totraid piiranguid. Alles hiljuti ei tohtinud erarestoranis olla rohkem kui neli lauda ja 12 tooli. Selle piirangu muutmiseks oli tarvis parteikongressi. Esimest korda kommunistliku Kuuba ajaloos tohib nüüd legaalselt osta ja müüa kinnisvara ning teatud piirangutega ka autosid.

Varem tehti seaduslikke piiranguid lihtsalt inimestevahelisi suulisi lepinguid ignoreerides. Nendest mitte kinnipidamine olevat viimastel aastatel üha sagedamini lõppenud vägivaldselt, ka mõrvadega.

Kuuba kunagine globaalne ambitsioon imperialistliku kapitalismiga võitlemisel ja revolutsioonide tegemisel on vähenenud, ehkki retoorikas mitte kadunud. Pole just palju riike, kus lahkunud Põhja-Korea diktaatori Kim Jong-ili mälestamiseks kuulutati välja kolmepäevane ametlik lein. Samas, enam ei leidu ideoloogilisel baasil tegutsevat välist rahastamisallikat, mis varem NSVLi näol Kuubat majanduslikult vee peal hoidis ja relvastas.

Fidel Castro viljeletud jäägitu maailmarevolutsioon, mille tegevuste hulka kuulus muu hulgas sandinistade toetamine Nicaraguas, Allende toetamine Tšiilis, rahvusvahelise imperialismiga võitlemine tervelt 17 Aafrika riigis, eriti aga Angola kodusõjas ja Etioopia-Somaalia konfliktis, on jäänud ajalukku.

Maailmarevolutsiooni nimel eri kontinentidel kaotatud tuhanded elud (räägitakse 3000 – 10 000 hukkunud Kuuba sõjaväelasest) on aga oma kangelasestaatuse koos ideoloogia tuhmumisega minetanud. Võib eeldada, et see on asendunud kibestumisega lähedasi kaotanute poolt. Lihtne tõde on, et revolutsioon maksti kinni väljastpoolt ja tänapäeva maailmas pole selle tegemiseks enam kellelgi isu.  

Külma sõja perioodil oli Kuuba ideaalne platvorm USA järel luuramiseks. Nõukogude Liidul oli leping umbes 40 ruutkilomeetri suuruse ala kasutamiseks signaalluure teostamise eesmärgil. Havannast natuke lõunas Lourdeses töötas pidevalt 1000–1500 algselt Nõukogude, hiljem Vene luurajat. 1993. aastal väitis Kuuba toonane kaitseminister Raoul Castro, et Venemaa hankis koguni 75 protsenti oma strateegilisest infost Lourdese kaudu.

Luurekeskus otsustati sulgeda Putini riigijuhiks olemise ajal 2000. aastal, ühest küljest rahalistel põhjustel, teisalt USAga suhete soojendamise eesmärgil. Väidetavalt kahetsevad Venemaal nüüd paljud seda otsust.

Kuuba nägi Venemaa sammus tõelist reeturlikkust. Riik sai baasi väljarentimise eest hinnanguliselt 200 miljoni dollari suurust kompensatsiooni aastas ning arvestatavaid laene ja muud abi.

Nõukogude perioodil tekkinud välisvõlg, mis nüüd Venemaale võlgu ollakse, on 20 miljardit dollarit, mis moodustab poole Kuuba välisvõlast. 57 miljardi dollari suuruse SKT juures on tegu väga tõsise laenukoormusega.

Kuuba ei ole oma territooriumi väljarentimisest USA-vastase tegevuse jaoks siiski loobunud. Suurjõuks pürgiv Hiina kasutab alates 1990ndate lõpust Kuubal vähemalt kahte luurejaama – üks neist asub Kuuba lõunaosas Guantanamo provintsi läheduses ja teine Havanna piirkonnas Bejucalis.

Viimase baasi ehitamine olevat maksnud umbes 800 miljonit dollarit. See tähendab, et Kuuba ei ole strateegilise platvormina oma tähtsust minetanud. Loodus sellistes küsimustes tühja kohta ei kannata ja Kuuba jätkuv vastasseis USAga teenib niisiis Venemaa asemel lihtsalt Hiina huve.

Hiina on lühikese ajaga tõusnud Venezuela järel suuruselt teiseks Kuuba kaubanduspartneriks. Vene romud ei ole veel pildist kadunud, kuid kogu uus ja tänavatel silmahakkav sõjaväe- ja politseitehnika on nüüd Hiina päritolu, samuti uued sõiduautod. Euroopast Kuubale suunduvates lennukites on sagedased hiina transiitreisijad. Üks neist pajatas mulle, et on geoloog.

Tema ja veel 400 kolleegi esindavad ühte paljudest Hiina riiklikest naftakompaniidest, kellel on luba Kuubal naftaleiukohti kaardistada. Kohal on kõik Hiina kaalukamad rahvusvahelised tegijad – CNOOC, PetroChina, ­CNPC –, neile lisaks insenerid ja tehnika tarnijad.

Naftaleiukohtade avastamine ei piirdu vaid Kuuba saare endaga. Viimastel andmetel on Kuuba territoriaalvetes, vaid saja kilomeetri kaugusel USAst, avastatud maardlad, mille mahtuvus jääb viie miljardi ja kahekümne miljardi naftabarreli vahele. Hiinast kohale veetud esimene megapuurtorn Scarabero 9 pandi rannikust 50 kilomeetri kaugusel püsti 22. jaanuaril.

Praegu suudab Kuuba toota umbes poole riigis tarbitavast naftast. Ülejäänu ehk 100 000 barrelit päevas tuuakse subsideeritud hinnaga sisse sõbralikust Hugo Chaveze Venezuelast.

Rahanappus on viinud kahe riigi vahel arveldamisel omapärase bartertehingute süsteemini. Venezuelas töötab 30 000 kuuba arsti ja õpetajat, kes naftaraha tasa teenivad. Väidetavalt on paketi osa ka kuni 3000 kuuba luurajat ja sõjaväelasest nõustajat, kelle nõu Chavez maailmaparandamisel vajab.

Nafta avastamisel on strateegilises plaanis väga oluline kaal – kardetavasti mitte ainult positiivne. Juhul kui Kuubast saab naftat eksportiv riik, võib arvata, et niigi nappiv motivatsioon riigi poliitilist ja majanduslikku süsteemi reformida väheneb märgatavalt. Poliitilise reformi isu ei ole Kuubal niigi märgata olnud.

Kaks noorema põlvkonna poliitikut, välisminister Felipe Perez Roque ja asepresident Carlos Lage, kelles nähti muudatuste kavandajaid, vallandati mõlemad 2009. aastal. Eelmise aasta detsembris kuulutati riigis välja ulatuslik amnestia ja mõned nägid selles režiimi pehmenemise märke.

2900 vanglast vabastatava inimese hulgas on ka neid, kelle kuriteod olid suunatud riigi julgeoleku vastu, ehk poliitvange. Ent pigem on amnestia tegelik põhjus seotud paavst Benedictus XVI peatselt toimuva visiidiga.

Kuuba on aastakümneid kannatanud USA majandussanktsioonide all. Hinnangud sanktsioonide mõju suhtes on erinevad, Kuuba valitsus pakub, et nende hind on olnud üle 104 miljardi dollari.

Fakt on, et ettevaatlikud majandusreformid on tingitud just rahalisest kitsikusest. Seega võib oletada, et suurenev likviidsus demotiveerib valitsust nendega jätkamisel ning soosib sõbrustamist läänevastaste riikidega, mille koloriitsemateks liikmeteks on Hiina, Venemaa, Venezuela ja Iraan.

Raha, nafta ja geopoliitiline ühisnimetaja USA-vastasuse näol on selles koosluses olemas. Kuubal on rahvusvahelises elus täita omalaadne roll, mis mõnes mõttes sarnaneb näiteks Iisraeli, Taiwani ja Põhja-Korea omaga. Neis riikides põrkuvad suured globaalsed huvid, mis on omakorda tekitanud pinnase status quo külmumiseks.

Ja ilmselt tuleb kuubalastel, olgu nad seotud turismiäriga või mitte, muudatuste ootuses veel pikalt palveid lugeda.