/nginx/o/2022/01/19/14318516t1h4635.jpg)
Valitsuse otsus suurendada praeguses keerulises julgeolekukorras kaitsekulutusi on vaid tervitatav ja saadab selge signaali nii Venemaale kui ka NATO-le.
Peaminister Kaja Kallas teatas eile riigikogu ees, et aastail 2022–2025 suurenevad Eesti kaitsekulutused 380 miljoni euro võrra. Nende kulutuste sisu ei soostunud peaminister täpsemalt avama, kuid rõhutas, et kulutused hõlmavad nii sõjalisi kui ka hübriidohte. Oleme ju äsja näinud oma lähinaabrite, Läti, Leedu ja Poola ründamist hübriidsete vahenditega.
Eesti kaitsepoliitika üks nurgakive on hoida kaitsekulutused üle kahe protsendi sisemajanduse kogutoodangust (SKT). See on osutunud õigeks. See poliitika teenis Eestist hästi ka NATO-le keerulistel aegadel, kui Ameerika Ühendriikide eelmine president Donald Trump süüdistas mitmeid NATO liikmesriike madalates kaitsekulutustes ja oli mitmel korral lähedal alliansi laialisaatmisele. Ent Eesti oli Trumpi silmis heas valguses.
Seega tähendab kaitsekulutuste suurendamine kindlamat välis- ja julgeolekupoliitilist alust. Muidugi tuleb meeles pidada, et nii NATO soovitud kaks protsenti SKTst kui ka nüüdne 380 miljonit eurot pole pelgalt arv paberil, vaid ennekõike raha, mis läheb konkreetsete võimete parandamiseks. Postimees on alati toetanud kaitsekulutuste kasvatamist, sest selline poliitika on ennast õigustanud.
Muidugi ei muuda see 380 miljonit olematuks suuri elektriarveid, kuid küsimus on selles, kas Eesti suudab endas leida Vabadussõja vaimu.
Ent lisaks NATO-le tähendab 380 miljonit eurot ka tugevat signaali Moskvale, et Eesti ei lase kõrvu lonti. Seda vaatamata koroona- ja elektrikriisile, mis on ühiskonda niigi lõhestanud. Muidugi ei muuda see 380 miljonit olematuks suuri elektriarveid, kuid küsimus on selles, kas Eesti suudab endas leida Vabadussõja vaimu. See vaim tähendas muu hulgas seda, et 1919. aasta kevadel toimusid Asutava Kogu valimised, mis tõid endaga kaasa riigisisesed debatid erakondade vahel. Ent ühises vastases polnud kahtlust ja rinne pidas.
Kes aga soovib rääkida sõjahüsteeriast, peaks vaatama, mida teevad neutraalsed Soome ja Rootsi. Soome teatas hiljuti 64 F-35 hävitaja ostmisest. Rootsi aga viis lisaväed Gotlandile, kus näiteks aastail 2005–2016 polnud üldse alalisi vägesid. Selles kontekstis pole imekspandav, et Eesti lisab kaitsekulutusi 380 miljoni euro võrra.
Kuid põhiline on siiski rahvusvaheline julgeolekukeskkond. Venemaa pole alustanud deeskaleerimist pärast eelmise nädala kõnelusi USA, NATO ja OSCEga. Otse vastupidi: Venemaa liigutab vägesid Valgevenesse, piirates Ukraina peaaegu täiesti ümber. Sõjaoht on reaalne. Ka Valge Maja pressiesindaja Jen Psaki ütles hiljuti, et Venemaa võib rünnata Ukrainat igal ajahetkel. Kui aga langeb Ukraina, tuleb Baltimaade kord. Liiatigi sisaldavad Moskva ultimaatumid nõuet, et terve Ida-Euroopa peab minema Venemaa mõjusfääri.
Praeguses kriitilises olukorras pole oluline, missugune erakond kaitsepoliitikas ühe või teise idee välja käis. Poliitilisi punkte jõuab korjata ka muudel teemadel. Praegu on oluline ühtsus. Võib kahetseda, et valitsuse otsusele pidid eelnema nii teravad ja ühiskonda lõhestavad debatid. Aga parem hilja kui mitte kunagi.
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)