Juhtkiri ⟩ Lapsi peab meil rohkem olema

Urmas Nemvalts joonistab FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Inimeste suremus on kasvanud
• Suremuse põhjusi pole täielikult välja selgitatud
• Üheks probleemiks võib olla koroonast tingitud nõrk haiglaravi

Eesti rahvastikustatistika põhisuundumused teisel koroona-aastal ei muutunud. Me oleme jätkuvalt riik, kuhu parema meelega tullakse, kui siit ära minnakse.

Eestisse tuli eelmisel aastal elama 3678 inimest rohkem, kui meilt lahkus. Seni pole täpseid andmeid, kui paljud tulijad on tegelikult koju tagasi pöördujad. Varem on eestlaste osakaal tulijate ja minejate hulgas üpris tasavägine olnud. 

Sündide arv on meil nigel (13 138), jäädes aga aasta varasemast vaid napilt maha. Lahjemad aastad olid 1997–2003, mil sünnid jäid enamasti alla 13 000. 

Karm laks on aga erakordselt suur surmade arv – 18 445. Seda pole mitte ainult mäekõrguselt rohkem, kui oli uusi sünde, vaid aasta varasemaga võrreldes kaotasime mullu koguni 2634 inimelu rohkem. 

Kõigepealt tuleb mõttesse koroona, aga see ei anna täit seletust. Alates taudi tulekust 2020. aasta märtsis on meil otseseid koroonaohvreid alla 2000. Riikide võrdlus veebilehel worldometer näitab, et registreeritud koroonanakatumiste arvu arvestades, on meil surmade arv tagasihoidlik. Eesti arstid on teinud väga head tööd. 

Millest siis ikkagi nii ränk hüpe surmades? Asjatundjad ütlevad, et andmete täpsem analüüs seisab alles ees ja küllap oleme kevadel targemad kui praegu. Siiski on mainitud kaht lisapõhjust. Esiteks tekitas haiglate koroonakoormus muid ravilünki ning teiseks mõjus eakatele raskelt erakordselt kuum suvi.  

Tagasilööki inimeludes tuleb veel täpsemini selgitada, kuid tõsiasi on see, et meil sureb pidevalt rohkem inimesi, kui neid sünnib. 

Tagasilööki inimeludes tuleb veel täpsemini selgitada, kuid tõsiasi on see, et meil sureb pidevalt rohkem inimesi, kui neid sünnib. Viimastel aastatel on sisseränne statistika küll plussi viinud, kuid läinud aasta surmalainet ei tasandanud seegi. Meie uue iseseisvusaja ainus positiivse iibe aasta oli 2010, siis oli sünde 15 825 ja surmasid 15 790.  

Rahvastikuprotsessidel on mõistagi kindlad seaduspärad. Üldine heaolu ja keskmise eluea kasv ei tähenda, et samal ajal sünnib rohkem lapsi. Demograafia ongi heaoluühiskondade probleem. 

Ometi tuleb siin hoopiski kiita Eesti poliitikuid, sest võime vaid ette kujutada, milline oleks meie rahvastikupilt juhul, kui näiteks vanemahüvitise seadust poleks kunagi olnud. Kiita tuleb ka kolmanda lapse sündi stimuleerivaid meetmeid, viljatusravi toetusi ja muud. 

Sellised meetmed ei suuda küll rahvastikuprotsesse kardinaalselt muuta, kuid neil on vaieldamatu sünde toetav, samuti lapsi ja laste kasvatamist väärtustav mõju. 

Meie põhiseadusest tulenev siht on tegutseda eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise nimel. See eeldab, et jätkuks ka inimesi. Eesti keel on kõrgelt aenenud maailmakeel, kuid selle suurimaid riske on kõnelejaskonna väiksus. 

Tänase lehe fookusküljed räägivad sellest, et lapsed ei sünni, kui vanematel puudub oma eluase. Meie standardid on kõrged. Siiski tuleb sünnitusea pideva kasvu juures meenutada, et liiga kaua lapse sünniks valmistudes võib õige aeg lihtsalt mööda minna.  

Koroona-, energia- ja julgeolekumuredele vaatamata on Eestis arvestatavalt hea keskkond selleks, et võiksime siin kaua elada ja palju rohkem lapsi saada.