Toomas Alatalu: Kasahstan ja Kesk-Aasia - teine vaade

Kasahstani president Kasõm-Žomart Tokajev. Foto: Postimees

Kasahstanil ja Kesk-Aasial on oma ajalugu, mille tundmine aitab mõista praegu Kasahstanis toimuvat, kirjutab väliskommentaator Toomas Alatalu. 

Lubatagu alustada Kaug-Idast – mis nime kannab Aasia mandri ja Sahhalini saare vahele jääv väin? Loodan, et mõned teavad – Tatari väin! Ent miks pani sinna lõunast seilanud Prantsuse maadeavastaja La Perouse 1787. aastal väinale just säärase nime? Seda enne Napoleoni sõjakäiku Moskvasse 1812. aastal.

Vastus lihtne – Euroopas polnud ettekujutust sellest, mis asus ida pool Moskvat. Pärast mongolite retke 13. sajandil teati mongoli-tatari, seejärel ka türgi-tatari riike Kesk-Aasias ja kuna 1644. aastal sai Hiina troonile mongoli päritolu dünastia, siis oli loogiline eeldada, et küllap neist põhjas on ka tatarlased.

Niimoodi arvajaid jagus - ka tuntud Euroopa kaartidel 17. sajandist kannab Põhja-Jäämeri Tatari mere nime. Ehk siis väitkem – eurooplased teavad Moskvast ida pool toimuvast ähmaselt ja vähe, mida kinnitab tänane suur vaikimine ja küsitavate müütide jagamine Kasahstanis toimuva asjus. On ju raske kokku panna president Kasõm-Žomart Tokajevi korraldust tulistada hoiatamata inimesi ja 57 valitsuse, k.a. Eesti detsembri 2020 otsust valida OSCE rahvusvähemuste ülemkomissariks kasahh, kes on esimene moslem sel seni kristlaste käes olnud ametikohal. Mõistagi tuleb teistegi usundite esindajail lubada kätt proovida inimõiguste üle otsustamises, ent....

Kasahstanil on olnud pikalt stabiilse ja tolerantse riigi kuvand ning alles kuulutati kõikjal, et 24. detsembril 2021 jõustus seal surmanuhtluse keeld. Kümme päeva hiljem ettekujutus elu hindavast riigist purunes ja halvimast päästis vaid sõjaline sekkumine väljast. Seda autoritaarse Moskva eestvedamisel.

2. jaanuaril puhkes Kasahstanis revolutsioon, milles protest hinnatõusu vastu kasvas kiirelt valitsuse lahkumise nõudeks. Seejärel läks võim tänavail ei-tea-kust-ilmunud rüüstetööd teinud või selleks tee avanud relvastatud salkadele. Säärast arengut ei oodanud keegi – tänu tulule maapõuerikkustest (naftast uraanini) ja osavale juhile oli see riik musternäide edust: keset steppi ehitati uus pealinn oma finantskeskuse ja börsiga, mis konkureerivad Londoni, Frankfurdi, Pekingi, Tokyo, New Yorgi omadega.

Edukas välispoliitika tõi maale EXPO jt. suurüritused. 35 aastat (1984-2019) Kasahstani juhtinud Nursultan Nazarbajev oli erakordne tegija suures poliitikas, kes veel 1991.aastal tagas Suveräänsete Riikide Ühenduse sünni ja tema ideena loodi ka Euraasia Majandusühendus. Tema oli ka türgi keeli rääkivate rahvaste ja riikide ühenduste algataja. Nazarbajev oskas lepitada sunnisid, šiiite, kristlasi ja õigeusklikke, Iraani ja USAd ning kodusõja pidajaid Süürias.

Tagantjärgi on teada, et seda renomeed ja autoriteeti osteti ka raha eest, sealhulgas Atlantic Councililt, nagu detsembris 2021 Washingtonis viibinud Kasahstani opositsiooni delegatsioon tõestas. Ent eks kehtiva režiimi ilustamist ole (meelehead saanud) demokraatide abil teinud teisedki.

Samas oleks Nazarbajevil peaaegu õnnestunud võimult taandumise protsess (2019-2022 loobus ta üksteise järel presidendi, rahvaste assamblee ja võimupartei juhi ametitest), ent ootamatult puhkenud revolutsioon tegi sellele lõpu ja kriitilisel hetkel söandas Tokajev ka Nazarbajevi perekonnalt nõuda andamit vaeste toetamise fondi ning neilt ametiposte ära võtta. Arusaadavalt toimub see piiratud ulatuses, sest tegu on ühe ja sama klanni esindajatega ning ei saa ju iseennast kritiseerida. Pealegi on Kasahstani (uus)rikkurid sidemeis teiste maailma vägevatega. Rääkimata Nazarbajevi peatoe - Putini autoriteedi õõnestamise vältimisest.

Putin, Nazarbajev ja Tokajev kaelustasid ju alles 28. detsembril EAMÜ tippkohtumisel, kus kahe riigi «näidissuhted» seati eeskujuks teistele. Kohtumise ühispildi tegemisel palusid selle praegused juhid pildile ka n.ö. eelmise, s.t. Nazarbajevi. Viimane loobus ja see annab siinkohal võimaluse kummutada müüti sellest, nagu oleks postsovetlikes –stanides võimalik vaid üks (elus) liider korraga. See on õige vaid kohati, sest näiteks Kõrgõzstani puhul võttis Putin vastu ekspresident Atambajevi siis, kui too tuli Moskvasse õigust saama süüdistatuna korruptsioonis. Armeenia puhul helistas Putin selle praeguse liidri Nikol Pašinjani vastasele ekspresident Robert Kotšarjanile (praegu parlamendiliige) ka ajal, mil too oli koduarestis jne. Ehk siis – pilt ei ole mustvalge, nagu Euroopas kiputakse arvama ja Kreml oskab kohalikke käitumismalle arvestada. Küll aga saab olla nõus arvamusega, et Nazarbajevi poolikuks jäänud taandumisprotsess võimult võiks olla ükskord eeskujuks Putinile endale.

Kollektiivse Julgeolekulepingu Organisatsioon (KJLO) loodi teatavasti mais 1992 Taškendis Usbekistanis ja vägede sisseviimist Kasahstani arutanud videokohtumisel oli Valgevene diktaator Aljaksandr Lukašenka see mees, kes hoiatas, et analoogsed sündmused võivad toimuda just Usbekistanis, mis ju ei kuulu KJLOsse. Asi selles, et sealkandis on tõesti mõeldav, et lood enda pinnal mingi koosluse ja siis astud ise sealt välja. Usbekistan lahkus KJLOst 1999. aastal., tuli 2006. aastal tagasi ja lahkus uuesti 2012. aastal. Seda ühe ja sama mehe – Islam Karimovi (riigijuht 1989-2016) juhtimisel.

1999-2006 kuulus Usbekistan koos Gruusia, Ukraina, Aserbaidžaani ja Moldovaga demokraatiat ja reforme edendavasse ühendusse GUUAM, mis Ukrainale ja Moldovale tuginedes üritas olla seotud Euroopa ja selle väärtustega.

Seejuures tegi Karimov GUAMiga ühinemise otsuse rahupartnerlusriigina NATO tippkohtumisel viibides ja ta oli uuesti NATO tippkohtumisel aprillis 2008. Ehk siis sellel, mille Gruusia ja Ukraina vastuvõtmist lubava otsuse tühistamist Kreml täna nõuab. Muidugi nägi Karimov ja Turkmenistani liider Gurbangulõ Berdõmuhamedov (esimest korda NATO kohtumisel) Bukarestis pealt, kuidas Nord Streami ehitajad Angela Merkel ja Nicolas Sarkozy nurjasid Tbilisi ja Kiievi lootused, riiginimi ’Makedoonia’ tunnistati kõlbmatuks jne. Mehed kehitasid õlgu ja tehti (NB!) lõplik kannapööre.

Kõrgõzstani sõdurid Kasahstanis. Foto: VLADIMIR PIROGOV/REUTERS

Teemakonflikt Euroopa Liiduga oli alanud mais 2005, kui puhkes mäss Andizanis. Selle kandvaks jõuks olid islamiradikaalid ja Karimov andis samasuguse käsu nagu Tokajev äsja. Andizanis hukkunute arvuks antakse kuni 1500. Täna antakse Kasahstanis hukkunute arvuks 225, ent on teada, et radikaalid matavad ise oma langenud võitlejaid ehk siis tegelik arv on kindlasti suurem. Eks varsti selgu, milliseid etteheiteid Kasahstani korrakaitsjatele hakatakse tegema, kuigi võib arvata, et need ei erine Andizani puhul tehtuist.

Suure poliitika uus reaalsus on selles, et kui sajandi algul tegutsesid kutsumata kohaletulnud võõramaalastele ja nende liitlastele džihaadi ehk püha sõja kuulutanud üksikgruppidena, siis 2013. aastast eksisteerib ka nende tegevust koordineeriv islami kalifaat ehk IGIL. Just viimane tagas vabatahtlike värbamise kõikjalt ja suunamise eri rinnetele Aafrikas ja Aasias.

Afganistanis osutusid need võõrad konkurentideks kohalikele taliibidele ja pärast USA vägede pagemist augustis 2021 algas sealviibinud ja ameeriklastelt värske varustuse saanud pühasõdalaste ümberasumine mujale. K.a.Kasahstani, kus pikalt valitsenud konfliktidevaba aeg lubas end rahulikult sisse elada. Tööinimeste protestide puhkedes kordus sama, mis 2013-2014. aastal Süürias ja Iraagis – ühtäkki olid linnad ei-tea-kust-ilmunud kehtivat korda hävitavate salkade käes. Võib arvata, et midagi säärast sündis äsja Almatõs ja teistes Lõuna-Kazakhstani linnades.

Oli ka teistsuguseid protestijate salku, mille päritolu on teada – riigi rikkurid ja mõjukad inimesed evivad alati jõude elavatest noortest (kasahhide keskmine eluiga on 32 aastat!) moodustatud gruppe, kes kontrollivad «lugupeetud inimestele meelehea» eraldamist turgudel, kauplustes, meelelahutuskohtades jne. Ehk siis pole probleemi võitlusgruppide saatmiseks sinna, kuhu vaja.

Tänaseks on teada antud, et Almatõsse sisenes rahutuste kolmandal-neljandal päeval kolmest suunast kuni 20 000 isikut mujalt ja kinnipeetuid on üle 10 000. Nende ülestunnistustest seni vaikitakse. Küll aga võib Venemaa turistide ja kodanike närvilisest lahkumisest Kasahstanist järeldada, et pärisvõõrad pole seal teretulnud. Tegelikult kajastab seda ka oma töö ära teinud KJLO väegrupi kiire äraviimine, millega kadus ettekääne pühasõdalaste uueks kohale valgumiseks. Kõnekas oli ka Kõrgõzstani parlamendi venitamine loa andmiseks oma väeosa saatmisele Kasahstani – naabrid teavad hästi, mis võib juhtuma hakata.

Ent tagasi suure poliitika juurde. Külma sõja lõppemine ja Venemaa vägede lahkumine Ida-Euroopast avas võimaluse suurema osa Euroopa ühinemiseks. Edasise naabruspoliitika murdekohaks sai Türgi, mille ELi pääsemise peatõkestajaks oli Pariis. Mitte just korrektselt kulgenud poliitmängude tagajärjeks sai kardetult islamistide võimutulek Türgis 2002.aastal.

Tasub mäletada, et just samal ajal sünnitati Brüsselis geopoliitiline konstruktsioon, mis jättis Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaani «Euroopast välja» ja pani nad ühte punti Egiptuse ja Liibanoniga. Pluss mõistagi kahe viimase vahele jääv riik. Järgnevalt tekitas Pariis Vahemeremaade Liidu (juuli 2008), mis sidus kogu Euroopa toimimise probleemsete Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika moslemiriikidega.

Rootsi ja Poola hilinenud initsiatiiv suutis küll luua Idapartnerluse (Valgevene, Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan), ent selle tegutsemise alguseks (mai 2009) oli Venemaa toime pannud oma esimese agressiooni Gruusia vastu. Samm, mis selgelt mõjutas ELi järgnenud suhtlemist Idapartnerluse riikide selja taha jäävate Kesk-Aasia moslemiriikidega.

Igal juhul saab öelda, et sajandivahetusel oli Euroopa Liidul võimalus valida uusi koostööpartnereid kas lõunas või idas asuvatest moslemiriikidest. Viimaste eelistamiseks tulnuks esmalt vallandada idapartnerlus, ent Kesk-Aasia potentsiaal oli selgelt suurem, sest asuti n.ö. poolel teel Hiinasse ja suurejooneline programmi Tee ja Vöö väljakuulutamine (2013) oli vaid aja küsimus.

Nagu teada, läks teisiti. Pealegi on Venemaal võimul meeskond, kes jagab prantslastest jt. paremini asjaajamist moslemite ja nende maailmaga. Pole juhus, et (FSB juhina ja peaministrina endale Põhja-Kaukaasias tegutsemise selgeks teinud) Venemaa presidendi Vladimir Putini esimene välisvisiit viis teda mais 2000 Usbekistani ja Turkmenistani. 2003.aastal oli aga Putin kohal Islami Konverentsi tippkohtumisel ja Venemaast sai selle ühenduse vaatleja – staatus, mida pole ühelgi Lääne suurriigil.

Samas saab ikkagi tõdeda, et olukorra radikaalsest muutumisest maailmas ja naabruses hoolimata on näiteks Usbekistan, Turkmenistan ja Aserbaidžaan tänagi üksnes distantsil Moskva suhtes – nad pole ei KJLOs ega ka EAMÜs.

Venemaa värsketest nõudmistest ilmneb, et Kremlil on lisaks Ukrainale olemas isegi erilahendus Gruusia ja ühtaegu Aserbaidžaani tarvis. Nimelt kaasata nad uude geopoliitilisse ühendusse 3+3 ehk siis Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan, Iraan, Türgi ja Venemaa.

Kuigi tegu on plaaniga, mis sündis enne ja väljaspool kurikuulsat nõudmiste paketti, tuleb Euroopal ka sellele vastata. See aga tähendab kogu senise Kesk-Aasia ja Lõuna-Kaukaasia ning laiemalt võttes moslemi maailma suhtes aetud poliitika reaalsuse pinnale viimist. Nagu ütlevad venelased – vostok, eto delo tonkoje ehk siis idamaid tuleb detailides tunda. Mitte üksnes arvata nende kohta.