Jaan Tamm: muinsuskaitse igavene rahahäda

Jaan Tamm. Foto: Peeter Langovits

Lahendamatuna näiv rahastusprobleem iseloomustab muinsuskaitse positsiooni meie ühiskonnas ja ennast selle eliidiks pidavate poliitikute väärtushinnangutes, kirjutab arheoloog ja muinsuskaitsja Jaan Tamm.

Postimehes ilmus 2. detsembril artikkel muinsuskaitseameti peadirektori Siim Raie ametist lahkumise mõningatest tagamaadest, põhiliselt küll tema tööülesannete ja sellele vastava palganumbri liialt suurest erinevusest. Õnneks oli sama lehenumbri juhtkiri siiski oluliselt probleemilähedasem, keskendudes enam muinsuskaitse kui valdkonna murekohtadele: mälestiste suur arv, vähe spetsialiste, vähe raha ning konstruktiivse koostöö puudumine erinevate institutsioonide vahel. Peatuksin vaid ühel, meie muinsuskaitsesse vast kõige kiiremat ja radikaalsemat pööret tooval momendil – senisel rahapuudusel.

Raha pole riiklikus muinsuskaitses kunagi palju olnud. Pigem vastupidi. 1993. aastal, kui muinsuskaitseamet moodustati, planeeriti valdkonnale aastaks 18 miljonit krooni, millest põhiosa moodustas praeguse keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olnud Vabariikliku Linnaehituse- ja Arhitektuurimälestiste Kaitse Valitsuse eelarve. 1994. aastal, mil ka eelnimetatud valitsus oli liidetud muinsuskaitseameti koosseisu, langes MKA eelarve hoobilt pea poole võrra – kümnele miljonile. Olulist kasvu polnud märgata ka järgneval aastal, mil riigieelarvest eraldati 17,6 miljonit, mille hulgas oli ka kaks miljonit kunsti-, arheoloogia- ja ajaloomälestistele.