JUHTKIRI ⟩ Punased jooned Malis

Eesti erioperaatorid õpetamas Mali sõjaväelasi. Eriüksuslaste nägu ei tohi avalikult näidata. Foto: Kaitsevägi

• Mali hunta hakkas tegema koostööd Vene eraturvafirmaga Wagner
• Eesti peab otsustama meie Mali välismissiooni edasise saatuse üle
• Kui Prantsusmaa peab Eesti osalust seal vajalikuks, tuleb missioonile jääda

Kaitseminister Kalle Laanet ütles sügisel, et Eesti toob oma väed Mali missioonilt ära, juhul kui sealne hunta peaks alustama koostööd Vene eraturvafirmaga Wagneri grupp. Wagneri grupp on nüüd Malis sees ja otsustamise koht käes.

Wagner pole mingi lihtne apoliitiline turvafirma. Tegu on suure erasõjaväevõrgustikuga, mille eesotsas on Putini lähikondne Jevgeni Prigožin. Juba 2012. aastal mainis Putin senatis, et erasõjafirmasid on vaja toetada, sest neid saab kasutada mõjutusvahendina välismaal, et teostada rahvuslikke huve ilma riigi otsese sekkumiseta.

Kõige selle kohta on järgnevad aastad toonud hulgaliselt tõendeid. Wagneri grupp oli aktiivselt seotud Krimmi annekteerimisega ja sõjategevusega Ida-Ukrainas selle algusest peale. Seejärel on nad sekkunud ka Kesk-Aafrika Vabariigis, Süürias, Sudaanis, Mosambiigis, Liibüas ja Venezuelas. Mali on selles nimistus värskeim lisandus.

Asi ei ole selles, nagu sooviks Venemaa aidata tagada rahu terrorismist ja sisevastuoludest vaevatud riikides. Enamasti on Wagneri rühmitused ka liiga väikesearvulised, et sellega toime tulla. Eesmärgid ja ettekäänded võivad olla erinevad, kuid üks läbivaid motiive on lõhestada lääneriikide missioone ning toetada võimusid, keda süüdistatakse inimõiguste rikkumises või seaduslikkuse eiramises.

Malis on tegemist just sellise juhtumiga. Riiki juhtiv kolonel Assimi Goïta, kes kukutas Mali valitud presidendi 2020. aasta keskel, on lubatud valimised edasi lükanud ning sattunud naabrite ja lääneriikide sanktsioonide alla. Venemaa üritab nüüd Goïtad poliitiliselt ja sõjaliselt toetades Prantsusmaa ja selle liitlased riigist minema peletada.

Seni kuni Prantsusmaa peab Barkhane’i ja Takubat ning meie osalust seal vajalikuks, tuleks missioonile jääda, kuid välistama peaks mistahes koostöö Kremli paramilitaristidega.

Rootsi teataski reedel, et toob oma sõdurid Wagneri grupi tõttu Malist ära. See on Prantsusmaale ebamugav otsus, sest just Rootsi juhtis eriväelaste rahvusvahelist üksust Takuba. Samas on Rootsi kinnitanud, et ohvitserid jäävad siiski endiselt missioonile. Kui ka teised missioonil osalejad hakkavad Wagneri pärast lahkuma, asetab see Prantsusmaa keerulisse olukorda.

Mali on endine Prantsuse koloonia ja Prantsusmaal on Mali rahva ees moraalne võlg tasuda. Kindlasti on kuskil ka Prantsusmaa jaoks punased jooned, kuid tõenäoliselt otsitakse praegu muid lahendusi kui missiooni lõpetamine. Kremli viimatisi ultimaatumeid arvestades oleks Malist lahkumine otsene võit Putinile, kes laiendaks oma mõju Aafrikas.

Eestil Maliga ajaloolist sidet pole, kuid meile on olulised head suhted Pariisiga. Pärast Angela Merkeli ametist lahkumist on Prantsusmaa asend Euroopa Liidus tugevnenud. Ta on ka ainus alaline ÜRO Julgeolekunõukogu liige ELi riikide seas ja ühenduse ainus tuumajõud. Seetõttu oleks vajalik järgida Mali missiooni suhtes Prantsuse eeskuju.

Sellises olukorras peaks Eesti kinni pidama põhimõttest, mida on järgitud ka varem: üheskoos missioonile – üheskoos ka missioonilt ära. Seni kuni Prantsusmaa peab Barkhane’i ja Takubat ning meie osalust seal vajalikuks, tuleks missioonile jääda. Samas peaks kategooriliselt välistama mistahes koostöö Kremli paramilitaristidega.