Kaimar Karu: juba ammu ei piirdu Oma Peaga Mõtlemise teooriad lameda maa ning reptiilidega

Kaimar Karu Foto: Mihkel Maripuu

Oleme jõudnud olukorda, kus ignorantsusest on saanud usk. Tihti piisab mitteteadmispõhise uuspseudoreligiooni sünniks vaid sellest, et saab olla millegi vastu. Näiteks poliitikute, teadlaste või reaalsuse vastu. Vastalisusest on saanud nii tugev identiteedi osa, et selgunud faktide põhjal uute järelduste tegemine ning varasemast uskumusest lahtilaskmine tähendaks isiku identiteedi hävingut, kirjutab kolumnist Kaimar Karu. 

See usk ei vaja koherentset narratiivi ega tulemuste replikeeritavust. Küll aga keskkonna kontrollitavust – turvalist mõttelist koobast, kuhu koos teiste oma peaga mõtlejatega koonduda. Koopasse jõudnud reeturid, kes oma peaga mõtlemist vaid teesklevad, saab näiteks sotsiaalmeedias valede inimestega sõbrustamise või valede postituste meeldivaks märkimise kaudu kiiresti tuvastada ja eemaldada. Neid koopaid koos ühendavate käikudega on praeguseks juba päris palju.

Küsimuste küsimine – eriti «Kes on nad kinni maksnud?» ning «Huvitav, palju neile selle eest makstakse?» – on selles maailmas fundamentaalne. Nende käest, otse loomulikult, kes on koopast väljas, sest koopas sees on kõik omad ning omade motiive kahtluse alla ei seata. Igaks juhuks võib omadele müüdavate toodete ja teenuste külge kleepida sildi «holistiline». Siis on kindlasti aus värk.

Arengud toimuvad siin kiiresti. See, mis veel eile tundus mõeldamatu, on tänaseks virtuaalsetele kivitahvlitele kritseldatud ning jüngritel alati kaasas nii sotsiaalmeedias sõdides, riigikogu saalis kolleege mõnitades kui meie dimensiooni toodult ja plakatitele trükitult tänavatel ja Vabaduse väljakul marssides, saatjaks julgustavad sõnad maagidelt, nõidadelt ning «Mulle räägiti, et»-pläraläraleenudelt.