Juhtkiri: kuueteistkümneks aastaks peatunud aeg

E-riigiks saamiseks ei piisa sellest, et meil on Linnar Viik, e-maksuamet ja mälestus Skype’ist. Riik, mis on oma identiteedi ehitanud infotehnoloogilisele arengule, peaks alustama seadustest, mis seda arengut võimaldavad ning sellega kaasas käivad.

Et see võib seista ka seadusetegijate napi teadmise taga sellest, mida tänapäevased kommunikatsioonivormid ja -vahendid täpselt endast kujutavad, on viimased nädalad aimu andnud. Kuid tark peaks oskama küsida, kui endal teadmistest väheks jääb.

Ometi on olemas näide seadusest, mis tänu tehnoloogia arengule on aastatega muutunud mõttetuks, kuid mida ajakohastama ei kiirusta ükski ministeerium. Jutt on autoriõiguse seadusest, täpsemalt selle nn tühja kasseti maksu puudutavast osast.

Summa, mis autoritel saamata jääb, kui näiteks muusikat ostate ja selle iseenda tarbeks mp3-mängijasse kopeerite, peaks seaduse järgi kogutama salvestusseadmete ja salvestuskandjate müügilt.

Seaduse, mis iseenesest võib ju hea olla, on aga aeg muutnud farsiks. Nimekiri seadmetest, mille eest seadus võimaldab tasu koguda, pärineb 1996. aastast: kassettmakid, helikassetid, videokassetid, DVD-R- ja CD-R- plaadid.

Põhjuseid, miks kogutud tühja kasseti tasu on aasta-aastalt vähenenud, ei pea kaugelt otsima. Kassettmakkidest on saamas peaaegu samasugused rariteedid nagu melanhoolselt krõpsuvatest plaadimängijatest, kuid seadusele langenud tolmu ei kiirusta keegi pühkima.

Samal ajal aga, aasta aasta järel, jääb autoritel saamata järjest suuremaid ja suuremaid summasid. 2008. aastast on kogutavad summad vähenenud iga aasta umbes 45 protsenti.

Läinud aastal moodustasid kogumiseks tehtavad kulutused juba üle poole kogutust. Praegu veel ületab maksutulu selle kogumiseks kulutatud raha, kuid karta on, et aasta-paari pärast tuleb Eesti Autorite Ühingul juba peale maksma hakata.

Tõsi, seadus oli läinud aastal arutusel ja seda veidi ka muudeti, kuid muudatused ei puudutanud kõnealuseid nimekirju. Uus seadus, mis peaks olukorda parandama, ei jõudnud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi vastuseisu tõttu arutlusele.

Kas põhjuseks on elektroonikamüüjate lobitöö või on selle taga ametnike arusaamatus muutunud olukorrast, kuid kõik jätkub, nagu 16 aastat tagasi sai paika pandud. Kuid analoogseadmeid keegi enam ei osta, digiseadmete eest ei tohi aga maksu võtta.

Kultuuriministeerium ei näi küsimust oma probleemiks pidavat, vaid viitab üksnes seadusele. Justiitsministeerium, tõsi, on asunud tegutsema, kuid juttu pole isegi mitte uuest eelnõust, vaid üksnes eelnõu väljatöötamise kavatsusest.

Tolm, mis langeb seadusele, langeb lõpuks ka e-riigi hinge peale. Autorite saamata jäänud sissetulekut aga ei kiirusta keegi kompenseerima.