E, 3.10.2022

JUHTKIRI ⟩ Elekter ei vasta meie palvetele

Postimees
Elekter ei vasta meie palvetele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 8
Päeva karikatuur
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts
  • Rahvas ootab valitsuselt selget sõnumit ja lahendust
  • Poliitiline vaidlus ei lahenda elektri tootmise probleemi
  • Energiasektor vajab pikemaajalisi investeeringuid ja plaani

Valitsuse poliitika elektrikriisi lahendamiseks sarnaneb rohkem usurituaali kui ratsionaalsete lahenduste otsimisega. Ometi ootab rahvas riigi juhtkonnalt selgeid sõnumeid ja selget lahendust.

Tänane Postimees kirjutab, kuidas kiireid lahendusi elektrikriisile pole oodata. Analüüsis saab sõna üks valitsustegelane: «Me palvetame. Me palvetame, et Rootsis ja Norras sajaks, et sealsed hüdroelektrijaamade reservuaarid täituksid, et vesi hakkaks voolama ja rohkem odavamat elektrit tootma.»

Säärane lähenemine ei anna just tunnistust Eesti valitsuse pikemaajalisest plaanist energiakriisile mõtestatult vastu minna. Viimastel päevadel on tekitanud lõhesid koalitsiooni sees küsimus, kui palju peaks suurte elektriarvetega maadlevaid inimesi toetama. Jõutud on isegi juttudeni valitsuse lagunemisest.

Samas ei saa süüdistada üksnes Kaja Kallase valitsust. Siin on oma poliitiline loogika ja on arusaadav, et opositsioon üritab peaministrit kohalt kangutada, ent energiakriisi on esile kutsunud ka varasemate valitsuste tegevusetus.

Lisaks märgib eilses Postimehes energiaettevõtja Sandor Liive, et tegelikkuses määravad elektri hinna Leedu gaasijaamad. On teada, et Baltimaades jääb tootmisest vajaka umbes 2000 megavatti ja probleemi teravdab asjaolu, et meile ei tehta ka vastavaid pakkumisi. Leedu positsioon tuleneb asjaolust, et Soome-Rootsi ja Venemaa ülekandevõimsused pole piisavad.

Väikeriigi juhtimine on paraku nagu 24/7 peetav võidujooks. Loorberitele puhkama jääda ei saa.

Poliitiline vaidlus ei lahenda elektri tootmise probleemi pikemas perspektiivis. Selge on, et energeetikasektor vajab pikemaajalisi investeeringuid ja mingisugust plaani. Nagu nähtub aga Postimehe analüüsist, kemplevad Liivi lahe meretuulepargi pärast omavahel Eesti Energia ja Elering. Ometi on mõlemad ettevõtted ellu kutsutud ja seatud Eesti ees seisvaid energeetikaprobleeme lahendama. Sõnaga, olema osa probleemi lahendusest, mitte moodustama ise probleemi.

Muidugi tundub olevat põhjendatud pessimism valitsuse suhtes, kes pole pandeemiakriisis suutnud üles näidata selget juhtimist, et valitsus võtab jalad kõhu alt välja ja asuks energeetikakriisi mõtestatult lahendama. Mitte palvete abil. Kuid teist teed ka ei ole.

Taasiseseisvusaja algul oli Eesti valitsustel selge plaan ja reformikava. Kui näiteks 1992. aastal tehti rahareform, leidus kahtlejaid palju. Ka rahvusvahelised nõuandjad soovitasid Eesti valitsusel reformiga viivitada. Kuid rahareform toimus ja Eesti majanduslik olukord paranes. Rublatsoonist murti välja. Kui ette kujutada, et Eesti oleks rahareformiga venitanud mitu aastat nagu praegu energeetikareformiga, oleks me Ida-Euroopa mudaliigas.

Väikeriigi juhtimine on paraku nagu 24/7 peetav võidujooks. Loorberitele puhkama jääda ei saa. Eesti on taasiseseisvuse 30 aastaga palju saavutanud, ent energiakriis ja sellega seotud rohepööre annavad aimu vajadusest kindlakäelise valitsuspoliitika järele.

Märksõnad
Tagasi üles