NÄDALAKOMMENTAAR ⟩ Erkki Koort: kalapüük vene diplomaatia moodi

NATO ja Venemaa kohtumine. Foto: POOL

Olgu alustuseks kohe ära öeldud, et naabriga peab rääkima isegi siis, kui see on teinekord vastumeelne. Eesti välispoliitikat on aastaid aetud põhimõttel, kus me pigem loobume Venemaaga rääkimisest ning oleme pahased, kui meie liitlased seda teevad. Suureks erandiks siin oli eelmine president Kersti Kaljulaid, kuid tedagi hurjutati selle eest, et ta üldse plaanis Putiniga kohtumist.

Viimastel nädalatel on olnud mitu hetke, kus me oleme Venemaaga rääkides riigina laua taga. Kõnelused Venemaaga NATO-Vene Nõukogus ja OSCEs ning lisaks veel USA-Venemaa kohtumine Genfis. Juba on Venemaa ametiisikud jõudnud öelda, et nad kannavad kõigist kohtumistest ette president Putinile ja pärast seda otsustatakse edasine tegevuskava. Agressor on justkui taganema löödud, kuid kas mingit laadi võit on saabunud?

On kindel, et nii tulemusi kui ka tegevuskava arutatakse lähipäevil Putini juhitud Julgeoleku Nõukogus. See on Venemaa presidendile nõu andev organ, kuhu kuuluvad föderatsiooni nõukogu esimees ja riigiduuma spiiker, võtmeministrid ja julgeolekuasutuste juhid. Viimati kogunes Julgeoleku Nõukogu 11. jaanuaril, päev pärast USA-Venemaa ja päev enne NATO-Vene Nõukogu kohtumist. Suure tõenäosusega kogunetakse uuesti hiljemalt uue nädala alguses.