AK ⟩ Tiit Hennoste essee: sapp ja solidaarsus

TRT03: TIIT HENNOSTE: TARTU, EESTI, 05FEB18 - Pildil Valgetähe IV klassi teenetemärgi pälvinud keeleteadlane Tiit Hennoste. ma/Foto MARGUS ANSU EESTI MEEDIA FOTO: Margus Ansu Foto: Margus Ansu

Ühiskond on lõhenenud ja on väga segane, millal ja kuidas selle uuesti kokku saab lappida. Ühele poole jääb hoolimine ja teisele poole pannakse vabadus. Ühele poole jääb solidaarsus ja teisele poole pannakse alistumine. Ühele poole jääb sõnavabadus ja teisele poole tühistamine. Sõnadest on saanud üha enam sümbolid ja sümbolitest jõud, mis tekitab sappi ja viha.

Koroonaga tulnud mask on kaitsevahend, mis kandjat kaitseb, kuigi teadupärast vähe. Aga maskist on saanud ka märk, sümbol. Sümbolite tähendus on inimestel ja inimrühmadel erinev. Mõne jaoks on maski kandmine sappi tekitavalt vastik kohustus ja mõne jaoks alistumise märk. Minu jaoks on maski kandmine nii enesekaitse kui solidaarsuse märk. Muidugi võib öelda, et solidaarsus vajab vabatahtlikkust. Aga see ei hävita maski kui sümboli rolli. Muidugi võib öelda, et solidaarsuse näitamiseks on teised vahendid. Muidugi on. Samamoodi on märgid ka lipud ja rõivastiilid ja rahvusvärvid ja palju muud. Sama hästi võiks seletada, et patriotismi näitamiseks on ka teisi vahendeid peale lipu austamise. Ja trampida lipu peal.

Nii me seisame barrikaadide eri pooltel. Ühel pool maski kui solidaarsuse kandjad, teisel pool selle vastased. Ja nii jääb. Sest siin ei ole olemas kuldset keskteed. Maski ei saa korraga kanda ja ­mitte kanda. Nagu ei saa olla korraga vaktsineeritud ja vaktsineerimata.