/nginx/o/2022/01/13/14306682t1h5b07.jpg)
- Kui palju on inimesed üldse vabad?
- Me saame tegutseda ette antud oludes
- Pole õiguslikku alust nõuda indiviidilt kõrgemat moraali
Vabaduse üle arutleb harrastusfilosoof Tõnis Luik.
Enne ametisse asumist ütles president Alar Karis, et teadusvaldkonnast pärit inimesena häälestab end teadmistepõhises helistikus, ja kinnitas, et tabuteemasid selles ei ole. ETA president Tarmo Soomere kinnitab artiklis «Kaosest usaldusväärse prognoosini» (PM, 16.10), et teadmise usaldusväärsus on suurem, kui teadmine on leitud sealt, kus vähem müra, mitte sealt, kus rohkem valgust ehk laternaposti alt. TÜ poliitikateooria kaasprofessor Eva Piirimäe lõpetab oma artikli «Väärtused ja faktid» (PM, 29.10) järgmiselt: «Samas on ühiskondlik tööjaotus ning põhimõtteline usaldus professionaalide vastu ühiselu aluseeldus, nii nagu sisukat väärtusdebatti saame pidada vaid faktitõe pinnalt».
Eelöeldut silmas pidades püüan arutleda meie maailma üle, kus erinevad arusaamad vabadusest, tõest ja õigusest on viinud ühiskonna suure vastuoluni. Me oleme ühiskonnana kui peata kana, kes sebib ja rahmib, omamata selget pilti.
Üheks vastasseisuks on vabaduse mõiste. Tänases päevas, kus on küll palju valgust (subjektiivsuse laternapost), ei leia tõelist ja viimset vastust vabaduse olemusele, sest müra on liiga palju. Selleks on tarvis pilk suunata olemasolu terviklikule mõõtmele, sest seal valitseb vaikus ja puuduvad segavad ahelkulgemise seosed.
Selles vaikuses las kõlada küsimus: kas olemasolu on vabatahteline, kas olemasolule saab eelneda mingitki valikut? Olemasolule selle absoluutses tähenduses saab eelneda vaid olematus – seega eelneb olemasolule ka valikute olematus. Juba olemasolu absoluutses tipus puudub vabadus (sellel tasandil kuulub vabadus vaid paratamatusele). Kui nimetada seda absoluutset tippu Jumalaks-Loojaks, saab rääkida juba vabaduse mõistest, sest suhtes Looja-Loodav kuulub vabadus Loojale (Loodav ei saa seada mingeid tingimusi Loojale – Looja on selles mõttes vaba, kuid Looja ise on endiselt paratamatuse haardes).
Siit järeldub, et vägevam saab olla vaba, kui ta on suhtes väetimaga, ning väetim on vaba siis, kui ta kogeb objektiivset paratamatust subjektiivse vabadusena. Looja ei saa kuidagi anda Loodule vaba tahet, sest Loodul pole võimalik väljuda Looja seatud tingimustest – küll aga on Loodul võimalik kogeda vabadust subjektiivselt. Kui Loodu all mõtleme inimest, saame taas rääkida vabadusest, sest ta on teatud tingimustes vaba võtma maast kivi ja seda viskama või siis nõrgemat endasarnast enesele allutama.
Fakt on ju see, et üks inimene on võimeline piirama teise inimese vabadust, kuid kas see, kes piirab, on ise seda tehes vaba?
Öeldakse, et vabadusega kaasneb vastutus. Paratamatus, kellele kuulub algne vabadus, ei võta enesele mingit vastutust. Kas Looja (kui lähtuda Loojat tunnistavast maailmapildist), kes on selles reas järgmine, võtab enesele vastutust? Looja ütleb, et ta on andnud Loodule (mõtlen siin inimest) vaba tahte (ja koos sellega ka vastutuse), kuid see pole ju võimalik, sest inimese kõik tahtmised ja mõtted tulenevad Looja seatud tingimustest – inimese sisemiste tundmuste arhitekt ei ole inimene ise, kuid need sisemised tundmused kohustavadki inimest.
Kui tulla tänase päeva vastasseisu juurde, kus on vaktsiini pooldajad ja vastased, tuleb tõdeda, et kumbki pool pole oma tunnetes ja väljaütlemistes vaba, sest nad mõlemad on igas hetkes mingites konkreetsetes tingimustes, mis kujundavad nende sisemisi tundmusi ja mis omakorda dikteerivad mõlema poole mõtteid, sõnu ja tegusid.
Kuid mida siis ikkagi ütleb teadus inimese vabaduse kohta ja millistele faktidele ta selles tugineb? Fakt on ju see, et üks inimene on võimeline piirama teise inimese vabadust, kuid kas see, kes piirab, on ise seda tehes vaba? Kui esimene püüab survestada teist vaktsineerimisele, kas siis esimene on selles survestamises vaba või survestab ka teda ennast miski, näiteks hirm, et kui teine ei vaktsineeri ennast, võib see vähendada tema enese vabadust, heaolu ja rahu. Kui aga teine jääb enesele kindlaks, millega võib kaasneda vabaduse kitsenemine esimesele, siis kas teine on selles kindlaks jäämises vaba või survestab ka teda miski, näiteks hirm vaktsiini kõrvalmõjude eest?
Mida ütleb teadus inimese sisemiste tundmuste kohta, kas inimese vaba tahe määrab, millist sisemist tundmust ta mistahes olukorras tunnetab; ja kas inimese vaba tahe määrab, kuidas ta konkreetses hetkes «miskit» kogeb, mõistab või sellest aru saab? Fakt on see, et sisemised tundmused kohustavad inimest, ja fakt on ka see, et inimesed kogevad sarnastes välistingimustes erinevaid sisemisi tundmusi, mis viivadki konfliktini (inimeste sisetingimused on ju erinevad). Kas ongi paratamatu, et meie maailma pärisosaks on konfliktid ja kokkupõrked, et olemegi justkui gladiaatorid, kes astuvad üksteise vastu, kuid ei tee seda mitte omast vabast tahtest?
Üks suuremaid loogikavigu seostub omavoliga: meie igapäevases maailmas peetakse omavoli halvaks, aga Loomine, mis on absoluutne omavoli, on mingil põhjusel ülistusväärne (st vaba vastutusest).
See, mis inimühiskonnas toimub, on suurem ja üldisem segadus ja konflikt, mis kestnud läbi aegade, kas siis suuremal või vähemal määral. Ja läbi aegade käib lahenduse otsimine laternaposti all, sest seal on ju valge, ja selles valguses joonistub selgelt ka inimese vaba valik ja vaba tahe. Nii nagu Tarmo Soomere ütleb, tuleks aga otsida sealt, kus vähem müra – ja lisan, et sealt, kuhu oleme oma vabaduse kaotanud.
See, mis inimühiskonnas toimub, on suurem ja üldisem segadus ja konflikt, mis kestnud läbi aegade, kas siis suuremal või vähemal määral.
Fakt on see, et teaduse praeguse teadmise põhjal saab väita, et iga inimindiviid on esmalt siia maailma eostatud (maailm on teinud esimesena teo indiviidi suhtes) ja alles seejärel on indiviidi kord sooritada tegu maailma suhtes. Kas aga maailm (mõtlen inimkonda) näeb esmalt seda teist poolt õigusliku subjektina (EV põhiseadus ei viita isegi riivamisi temale).
Sellistes tingimustes aga puudub õiguslik alus nõudmaks indiviidilt kõrgemat moraali, kui seda kannab maailm ise (Suure ja Väikese Peetri konflikt). Kutsun Alar Karist, Tarmo Soomeret, Eva Piirimäed ja kõiki mõtlevaid inimesi kaasa mõtlema, kuidas sõnastada ümber meie maailma üldpilti ja siinseid tingimusi, mis kujundavad ja määravad eostatava olemuse ehk siis inimese, tema terviklikkuses.