Aasta eest oli just lahvatanud Porto Francoga seotud kriminaalasi, milles Keskerakond sai kahtlustuse. Jüri Ratas esitas tagasiastumispalve, sillutades tee Kaja Kallase tõusmisele peaministriks.
Kuna Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsioonist oli kogemus (2002–2003), võis arvata, et küllap igipõlised antipoodid jagavad mõjusfäärid ära ja kõik sujub – vähemalt paremini kui enne. Oli ju EKRE käitunud mõnda aega nii, nagu tahaks valitsuse pauguga lõhki lüüa.
Tegelikult ununesid vana valitsuse patud kiirelt ja uue omad tulid peale. Kui loodeti, et vaktsineerimine vabastab meid koroonanuhtlusest, siis uued tüved hoolitsesid selle eest, et nii ei läheks.
Ühiskonna endeemiline polariseerumine leidis uue väljundi just vaktsiini küsimuses. Valitsuse ühtsust ja tõsiselt võetavust hakkas murendama vaktsiiniskeptiline kultuuriminister Anneli Ott.
Siiski vältis koalitsioon päris targalt presidendivalimistel tekkida võinud karisid ja elas üle ideoloogilised lahknevused kohalikel valimistel. Ott astus tagasi. Majandus kosus.
Valitsusel tuleb teha ratsionaalseid, ühtseid ja ellurakendatavaid otsuseid. Kui seda ei suudeta, siis pole ka suuremat põhjust koos jätkata.
Pole see päikesetõusu- ega loojanguvalitsus, pigem keskelt läbi ajamine. Kui kaitsepookimise korraldus lonkas, siis piirangumeetmed on olnud suhteliselt mõistlikud. Kui maailmas ringi vaadata, siis leidub palju arulagedamaid valitsusi.
Järjest enam paistab, et Kallase valitsuse kirstunaelaks pole koroona, vaid hoopis elekter. Valitsuserakondade suusad elektrihinna tõusu kompenseerimise asjus läksid sel nädalal jälle risti.
Muidugi tahavad turumajanduslik Reformierakond ja sotsiaaltoetuslik Keskerakond valijaile oma nägu näidata, aga päris nii ei peaks see käima, et üks koalitsioonipartner teise uusi seisukohti lehest loeb või raadiost kuuleb.