:format(webp)/nginx/o/2021/04/05/13714028t1h9c77.jpg)
/nginx/o/2022/01/12/14306021t1h2244.png)
Samad ohud, mis varitsevad praeguseid migrante, kimbutasid ka eestlastest väljarändajaid 19. ja 20. sajandil, kirjutab etnoloog Aivar Jürgenson.
Hiljutised vägivallatsevad hordid Valgevene piiril ja 2015. aasta rändekriis räägivad selget keelt tõsiasjast, et Euroopa on väljarännu sihtpaigana atraktiivne. Kasvav hulk teiste maailmajagude elanikke loodab oma elujärge parandada Euroopas, kuhu sisenemiseks kasutatakse jõuliselt illegaalseid viise.
Peale tõeliste pagulaste üritavad Euroopasse sisse murda needki, keda kodumaal ei ohusta ei sõda ega jälitamine. Varjupaigapettustele julgustab tulijaid teadmine, et paljud Euroopa Liidu maad on ülimalt loiud lahkumisettekirjutuse saajaid tagasi saatma – õnne tasub proovida. Samas on illegaalset rännet planeeriv inimene kerge saak igat sorti inimkaubitsejatele ja manipulaatoritele. Nii on see ikka olnud. Ka siis, kui Euroopa polnud mitte sisserännu, vaid väljarännu piirkond.
Kõige ulatuslikum väljaränd tabas Euroopat ajavahemikul 1846–1939, mil siit rändas mujale 59 miljonit inimest. Sellesse perioodi jääb ka mitu eestlaste väljarännulainet. Meil on küll olnud tavaks kujutada neid rändeid entusiastlikult valdavalt edulugudena, kuid tegelikult oli hulgaliselt ka niinimetatud kadulugusid.
Need on eelkõige lood sellest, kuidas puuduliku informatsiooni, kesise ettevalmistuse ja saagijahil olevate sulide tegevuse tõttu on eestlased sattunud võõrsil suurtesse probleemidesse. Peamiseks märksõnaks on läbi paljude kümnendite olnud kuulujutt – välja rännata soovijatel on kalduvus uskuda sihtpiirkonna kohta pigem meeldivat väärinformatsiooni kui kriitilist tõde.
Kuulujutu jõud
Alustada võiks näitega aastast 1847, kui Võru- ja Tartumaa talupojad välja rändasid, sest levisid kuuldused, et viljarikkas Ukrainas on võimalik saada tasuta maad. Võimud tõid väljarändajad sunniviisiliselt Eestisse tagasi ja nad said karistada, sest teistesse tsaaririigi kubermangudesse asumine polnud tollal seadusega lubatud.
Põhimõtteline luba saadi küll õige pea, kui 1849. aastal jõustus Liivimaa talurahvaseadus. See tähendas stardipauku poole sajandi pikkusele väljarändamisliikumisele, mille peamiseks motiiviks oli vähemalt esialgu vaba maa.
Eesti talupoeg oli küll juba mitukümmend aastat tagasi pärisorjusest vabastatud, kuid põllumaad, millega end elatada, tal polnud. Tasapisi kogus hoogu talude päriseksostmine, kuid suuremal osal talupoegadest selleks rahalisi võimalusi ei jätkunud. Ühe pääseteena oma majandusliku olukorra parandamiseks nähti väljarändamist.
Maanälg oli nii suur, et ei pööratud erilist tähelepanu sellele, millisest allikast informatsioon sihtpaikade kohta pärines. Venemaa ida- ja lõunapoolsetes piirkondades oli kuulu järgi võimalik saada tasuta või odavalt viljakat maad, kuid kuulujutu tasandil liikuv informatsioon ei vastanud sugugi alati tõele – riigi asundustegevus jõudis talurahvani sageli moonutatult ja hägusalt.
Inimene usub, mida ta uskuda tahab. Ametivõime umbusaldati, arvati, et nad varjavad rahva eest seadusi ja eeskirju.
Inimene usub, mida ta uskuda tahab, nii et «ühe lahtilastud soldati juttu uskuma jäädes» (Eesti Postimees, 1868) võisid suured inimeste hulgad liikvele minna. Ametivõime umbusaldati, arvati, et nad varjavad rahva eest seadusi ja eeskirju.
Pea igal kevadel pakkisid sajad perekonnad kohvreid. Kui mõnest piirkonnast rändasid välja vaid üksikud, siis teistest rännati välja peaaegu külade kaupa. Eesti ajalehed kirjutasid väljarändamise haigusest, väljarändamist ja jutte väljarännumaal ootavast heaolust käsitati avalikus sõnas massipsühhoosina, millesarnast polnud veel nähtud.
Välja rännati sageli ilma ettevalmistusteta ja satuti sihtkohas raskustesse. Sihtkoha võimudelt saabus teateid Eestist kooskõlastamatult saabunud perekondade kohta, kes lootsid saada maad ja toetust, millele puudus seaduslik alus. Kuigivõrd õpetust siiski ei võetud, mida tunnistab see, et mitmekümne aasta jooksul kohtab eesti ajakirjanduses sarnase ülesehituse ja sisuga kirjutisi.
Kui 1869. aastal avastavad Põhja-Kaukaasiasse Stavropoli kubermangu jõudnud eestlased, et seal vaba maad polegi, ning annavad ajakirjandusele hea võimaluse väljarändajaid parastada, siis 1885. aastal antakse teada praktiliselt samast probleemist samast kandist, kui mitusada inimest sealmail rongilt maha tõsteti.
Kuid isegi loa olemasolul sattusid väljarändajad sageli väljakannatamatusse olukorda. Kui 1880. aastatel algas väljaränd Kaukaasia Musta mere rannikule, ehmatas kohalejõudnud eestlasi sealne malaaria. Eesti ajalehtedes kirjutati neljakümnest Rakvere kandist pärit perekonnast, kellest paljude elu lõpetas haigus ja kellest vaid neli peret jaksanud tagasi tulla, tee peal tööd otsides ja nälga kannatades.
/nginx/o/2022/01/12/14306022t1h3de5.png)
Teine tollal ajakirjanduses palju kõlapinda leidnud seltskond, kes Kaukaasias katastroofilisse olukorda sattus, oli Maardust ja ümberkaudsetest valdadest.
Ajakirjanduses avaldati ka hättasattunud asunike kirju, nn leina-kirju, milles paluti abi kodumaalt – kas siis abi kiratseva asundustegevuse jätkamiseks või kodumaale tagasi rändamiseks. Kirjad avaldati ajakirjanduses sageli koos toimetusepoolsete kommentaaridega, mis kajastasid toimetuse hukkamõistvat hoiakut väljarännu suhtes.
Näiteks kirjas, mille saatsid Eestis elavatele sugulastele Vastseliinast Tomski kubermangu väljarännanud, palutakse nende peale halastada ja tagasirändamiseks raha saata, mida lubatakse neljakordselt tagasi maksta, kui vaid koju saaks. Ajaleht lisab omalt poolt dramaatika suurendamiseks: «Kahju, laenajaid vist ei leidu.» (Postimees 1898)
Valeinfo levitajad
Välja ilmusid ka tegelased, kes haistsid võimalust väljarändajate petmise pealt teenida. 1858. aastal oli kehtestatud kord, mille kohaselt pidid välja rännata soovijad valima endi seast saadikud, kelle ülesandeks oli sõita ümberasumise sihtkohta, leida seal vaba maad ja saada sealselt omavalitsuselt nõusolek siirdlaste vastuvõtuks.
Niinimetatud maakuulaja institutsioon, mida küll hiljem seadustes täpsustati, andis häid võimalusi kõikvõimalikele petistele. Eesti ajakirjanduses ilmus teateid maakuulajatest, kes rahvalt raha kokku korjasid ja hiljem väljarännupiirkondades saada olevaid maid üles kiitsid. Mõnel juhul polnud hiljem teada, kas nad kohapeal käinud olidki.
Keegi Põhja-Kaukaasias Vladikavkazis resideerunud H. Kreutzwaldt, endine Kabala valla sandarm, oli valmis raha eest saatma teateid asumistingimuste kohta Kaukaasias – sõltuvalt tellija soovist kas kiitvaid või laitvaid. Kiitvaid vaeste talupoegade rändele õhutamiseks, laitvaid peaasjalikult ajalehtede toimetajatele rändevastase propaganda tarvis.
Kui 20. sajandi esimesel kümnendil algas eestlaste väljaränd Brasiiliasse, õhutas paljusid takka kellegi Londonis resideeriva Johann Gutmanni 1907. aastal eesti keeles üllitatud raamat «Asunikkude elu Sao Paolo riigis Brasiilias». Minejate seas oli nii Eesti rahvast kui Novgorodimaa, Samaara ja Krimmi eesti asunduste elanikke.
/nginx/o/2022/01/12/14306098t1h2228.png)
Hiljem ilmus Eesti ajakirjanduses ridamisi lugusid, milles tolle raamatukese ja muu reklaami ajel Brasiiliasse asunud, kuid sealses elus pettunud ja Eestisse tagasi pöördunud inimesed oma vintsutustest pajatasid.
Intervjuus ühe tallinlasega, kes Gutmanni raamatust innustust saanuna Brasiiliasse rändas, kirjeldatakse järjestikusi pettusi, mille ohvriks ta langes, seda, kuidas ta Brasiilias maad ostis, mida näinudki polnud ja mis kohale sõites põllupidamiseks kõlbmatuks osutus. Intervjueeritu räägib sarnase looga saatusekaaslastest: need, kel on raha, saavad koju tagasi sõita, kel mitte, peavad Brasiilias edasi virelema (Päevaleht 1908).
Pea ükski tollane ülevaade eestlaste elust Brasiilias Sao Paolo osariigis ei jäta kirumata Gutmanni, kelle eksitava ja omakasupüüdliku propaganda tõttu paljud eestlased Brasiilias raskustesse sattusid. Gutmanni tasustas ilmselt Brasiilia valitsus, mis arendas sel ajal aktiivset sisserännukampaaniat Brasiilia maapiirkondadesse. Kuid tal oli ka kinni makstud kaastöölisi.
Näiteks üks varem Brasiiliasse siirdunud tallinlane, kelle kirjade koopiaid saatis Gutmann Kaukaasia ja Krimmi eestlastele, samuti üks Novgorodimaalt Bugri eesti asundusest Brasiiliasse asunud mees, kes sai Gutmannilt tasu omastele saadetud ja Brasiilia asumisolusid kiitvate kirjade eest.
Kui Gutmanni peeti kelmiks, siis otseselt inimsmugeldamises teda ilmselt süüdistada ei saa. Küll leiame sellekohaseid teateid 1920. aastatest, mil nii Brasiiliasse kui Argentinasse siirdus hulgaliselt noori tüdrukuid Eestist ja Lätist, saatjateks «abikaasad», kes aga peagi uue naise järele tulid. Eesti ajakirjanduses hoiatati, et heausksed tüdrukud müüakse Lõuna-Ameerikas «avalikkudesse majadesse».
Eesti ajakirjanduses hoiatati, et heausksed tüdrukud müüakse Lõuna-Ameerikas «avalikkudesse majadesse».
1920. aastail propageerisid väljarändu Argentinasse ka laevafirmade agendid, kes said piletitemüügist märkimisväärset tulu. Huvilistele jagatud võltstööpakkumised saatsid mitmedki väljarändajad suurtesse probleemidesse, sest töö leidmine polnud Argentinas lihtne ja elu oli kallis.
Puudulik informatsioon ühelt poolt ja pakitsev soov väljarändamise teel oma elujärge parandada moodustasid komplekti, mida oli kõikvõimalikel sulidel kerge ära kasutada. Ja seda tegid nad usinalt paljude kümnendite jooksul. Nii oli siis, aga palju pole muutunud ka tänapäeval. Kuigi informatsiooni hankimise võimalused näivad olevat paranenud, ei kajastu see rändekäitumises eriti lootust- andvalt.