Jüri Adams: riigikeel Lätis ja mujal

Jüri Adams Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Riigikeele mõistel ei ole mingit ülemaailmselt aktsepteeritud või väljakujunenud sisu. On palju riike, kus pole ühtki keelt kuulutatud riigikeeleks. Nii oli NSV Liidus, kus aga muidugi vene keelel oli sisuliselt riigikeele staatus ja funktsioon.

Mitu riigikeelt on kehtestatud erinevatel põhjustel. Tüüpilised mitme riigikeelega riigid on sellised, mille koosseisus on territooriume, kus elab erinevaid keeli rääkiv elanikkond. Teine rühm on endised koloniaalriigid, kus üheks on kunagise koloniaalmaa keel, teisteks elanike seas suurema kasutusega ja arenenumad keeled.

Üheainsa riigikeele kehtestamine on olnu­d oluline maades, kus nn tiitelrahvas on tundnud oma keelt ohustatuna või tõrjutuna, nagu paljudes endise NSVLi osades, kaasa arvatud meil ja Lätis. Aga ka Ukrainas.

Mitme riigikeele olemasolu ei tähenda tingimata, et neid kõiki võrdselt kasutatakse või saaks kasutada. Kuid enamasti on püütud mõistlikkuse piirides saavutada, et oleks tagatud kaks tulemust.

Esiteks: et riigi põhitekstid oleksid ametlikult kehtivatena olemas ja rakendatavad kõigis riigikeeltes. Lätis peaks siis teise riigikeele kehtestamise korral alustama sellest, et Läti põhiseadusest ja muudest olulistest seadustest saaksid ka juriidiliselt võrdväärsed venekeelsed versioonid.

Kanadas antakse seadused välja nii inglis- kui prantsuskeelsete versioonidena, mille tegemine ei ole sugugi lihtne, sest keelte vastava sõnavara abstraktsuse aste on erinev ja Quebecis kehtib teine, Mandri-Euroopa tüüpi õigussüsteem.

Teiseks: et riigiasutustesse võiks pöörduda igas riigikeeles ja saada siis ka vastuse samas riigikeeles. See muidugi ei tähenda, et kõik ametnikud peaksid kõiki riigikeeli ühevõrra või üldse valdama.

Lätis on läti keele positsiooni kehtestamiseks tehtud palju rohkem normikujundustööd kui meil Eestis. Lätis kehtib praegu 2009. aastal jõustunud riigikeele seadus. Peale selle on kümmekond muud seadust, kus juttu läti keele kasutamisest üksikutel elualadel (näiteks meedias, hariduses jne).

Riigikeele seadus on kirjutatud justkui niisuguse lätlase seisukohalt, kes oskab vaid läti keelt, ja seadus püüab anda normistiku, et selline inimene saaks kõik asjaajamised avalikus sfääris, mille vastu tal võiks olla huvi või mida tal on vaja, ajada nii, et ta saaks kõigeks selleks kasutada vaid läti keelt. Eestis on tegelikult taotletud sedasama. Mõlemal maal peaks see praeguseks olema üldiselt ka saavutatud.

Suurim põhimõtteline argument omavalitsuste organites vene keele ametliku kasutamise vastu on aga see, et riigi normaalse toimimise seisukohalt on vaja tagada kõikvõimalikud järelevalved ja kontrollid, aga ka kõigi mingist asjast huvitatud inimeste ja juriidiliste isikute protestimis- ja edasikaebamisõigused.

Nii Lätis kui meil on olnud inimesi, kes oleks kõige parema meelega näinud, et vene keele kasutamine meie maades taanduks miinimumini. Selle vastu on aga töötanud kaks muud nähtust. Riigil on ikka vaja täita funktsioone, kus kommunikatsiooni kiirus ja täpsus on olulisem riigikeelest rangelt kinnipidamisest. Et anda hoiatusteateid, et vähendada liiklusõnnetusi, et arstiabi oleks tõhus jne.

Suurimaks teguriks, mis on säilitanud nii meil kui Lätis vene keele kasutamist, on ärihuvid ja konkurents. Iga ettevõte, mis midagi müüb või pakub, näeb vajadust läheneda võimalikule ostjale kõige paremini arusaadavas keeles, seega emakeeles. See on praegu üle maailma valdavalt omaksvõetud põhimõte.

Jüri Adams osales NSVLi okupatsiooni ajal aktiivselt vastu­panuliikumises ning Eesti Vabariigi poliitikas 2003. aastani.