Skip to footer
Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje
Tellijale

RAHVASTIK Teadlaste ideed võivad lahendada ammuse probleemi (1)

  • Elukohaandmete ebatäpsuse sisulistele probleemidele pole seni lahendusi leitud
  • Teadlased soovitavad uudseid e-teenuseid ja kahe õigusliku jõuga aadressi
  • Kõige suurem mõju oleks mobiilpositsioneerimise andmete kasutamisel
  • Võimalik loodav superandmebaas eeldaks tipptasemel küberturvalisust

Juba hulk aastaid on ikka ja jälle olnud juttu sellest, et puudub piisavalt täpne info, kuidas Eesti rahvastik paikneb, kus inimesed tegelikult elavad. Eri hinnangutel on rahvastikuregistri aadress vale viiendikul kuni veerandil inimestest. Kõige enam on sellest räägitud seoses hetkel käimas oleva, algselt vaid registripõhisena kavandatud 2021. aasta rahvaloendusega, mille juurde käib siiski ka seekord küsitlusankeet. Veebipõhine ankeet tuleb kõigil Eesti elanikel täita hiljemalt 22. jaanuariks, õnneks võtab see aega vaid viis minutit.

Kuigi elukohaandmete ebatäpsuse probleemi pole senini lahendada suudetud, võib olukord siiski varsti muutuda. Nimelt on riik appi võtnud Eesti ülikoolide parimad teadlased ning uurimisprojekti «RITA Mobiilne elu» raames on peagi valmimas põhjalik ettepanekute pakett, mis uudsetest ideedest tulvil.

Projekti juhid Tiit Tammaru ja Raul Eamets, miks on elukohaandmed Eestis aina sagedamini ebatäpsed?

Tiit Tammaru

Tammaru: Tõepoolest, meie analüüs näitab, et olukord pigem halveneb, kui paraneb. Registrite arendamisel on küll tehtud palju tänuväärset tööd, aga see on olnud pigem tehnilist laadi ning sisulistele probleemidele pole lahendust leitud. Elukohaandmete täpsuse jätkuv halvenemine pole ka üllatav, sest toimivad mitmed protsessid ja tegevused, mis seda soodustavad, näiteks inimeste liikuvuse suurenemine, mõnevõrra sagedasem teise elukoha omamine, samuti kohalike omavalitsuste kampaaniad, mis pakuvad sissekirjutuse eest hüvesid.

Kui uurisime põhjuseid inimeste käest, siis kaugelt kõige olulisemaks osutusid n-ö mugavuspõhjused (ligikaudu 80 protsendil juhtudest): inimesed ei ole teadlikud tegeliku elukoha registreerimise vajadusest või ei hooli sellest, peavad oma elukohta ajutiseks jms. Vaid ligikaudu viiendiku moodustavad need, kes registreerivad elukoha sihilikult valesti mõne hüve saamiseks (näiteks lapse koolikoht) või kuna üürileandja ei luba ennast tegelikku elukohta sisse registreerida.

Soovitame rahvastikuregistris kasutusele võtta kaks õigusliku tähendusega elukoha aadressi.

Tiit Tammaru

Mida uut pakute välja elukohaandmete ebatäpsuse probleemi lahendamiseks?

Tammaru: Meie ettepanekud hõlmavad soovitusi riigi andmevõimekuse suurendamisest kuni selleni, et inimestele kuvatakse erinevate e-teenuste kasutamisel automaatselt elukoha andmete täpsustamise meeldetuletusi. Oleme välja pakkunud ka uusi sisulisi e-teenustega seotud lahendusi. Neist kaks kõige olulisemat on digitaalse automatiseeritud analüüsikeskuse loomine, mille sisuks on elukoha aadressi konstrueerimine ja valideerimine riiklike ja erasektori andmekogude alusel ning üüriplatvormi väljatöötamine. Samuti soovitame rahvastikuregistris kasutusele võtta kaks õigusliku tähendusega elukoha aadressi: peamine elukoht ja õigusliku tähendusega teine elukoht (lisa-aadress).

Praegune ühe elukoha põhine lähenemine püüab inimeste tegevuse siduda rangelt ühe linna või vallaga. See aga ei vasta nende inimeste tegelikule igapäevaelule, kes töötavad või õpivad veel ka mõnes teises linnas või vallas. Teisisõnu saavad inimesed teenuseid eri omavalitsustest, ning meie ettepanek on, et see kajastuks ka andmetes. Analüüs näitas, et kõige suurema hüppe andmete kvaliteedis annaks mobiilpositsioneerimise andmete kasutamine inimeste elukoha täpsustamisel.

Kõige suurema hüppe andmete kvaliteedis annaks mobiilpositsioneerimise andmete kasutamine inimeste elukoha täpsustamisel.

Tiit Tammaru

Toote kasutusse uued mõisted, nagu «lepinguline elukoht» ja «konstrueeritud elukoht». Palun selgitage neid lähemalt.

Tammaru: Täna on inimestel rahvastikuregistris võimalik määrata endale mitmeid lisa-aadresse, aga neil aadressidel pole juriidilist jõudu. Meie ettepanek on, et inimene saab ühe lisa-aadressi muuta oma teiseks ehk lepinguliseks elukohaks. Lepingulisest elukohast oleks seejuures võimalik saada soovitud teenuseid ning omavalitsused arveldaksid omavahel rahalise poole vastavalt kokkulepitud hinnakirjale.

Raul Eamets

Eamets: Nagu Tiit juba mainis, meie nägemuses võib inimesel olla kaks elukohta, mis mõlemad omavad õiguslikku tähendust. Peamine elukoht on see aadress, kus inimene elab ja mis tal on kirjas ka rahvastikuregistris. Selle registreerimine jääb meie nägemuses samasuguseks, nagu on praegu. Peamises elukohas on inimesele garanteeritud kõik avalikud teenused, samuti on isikul seal valimis- ja kandideerimisõigus ning sellesse omavalitsusse laekub ka tulumaks.

Kui inimene tegelikult ei ela registreeritud elukohas, siis võimaldab eri registrite andmete võrdlemine ning algoritmide kasutamine selle tuvastada. Seda me nimetamegi konstrueeritud elukohaks.

Teadlased soovitavad rahvastikuregistris kasutusele võtta kaks õiguslikku tähendust omavat elukoha aadress. Fotol rahvastikuregistri iseteenindusportaali kuvatõmmis.

Kui registrite põhjal konstrueeritud elukoht lahkneb registreeritud elukohast, tekib edasi kolm valikut. Inimeselt küsitakse, kas ta sooviks hoopis selle elukoha oma peamise elukohana registreerida. Kui mitte, siis küsitakse, kas ta soovib lisada konstrueeritud elukoha oma teiseks, lepinguliseks elukohaks. Kui inimene ei kinnita konstrueeritud elukohta ei oma peamise ega lepingulise elukohana, jääb konstrueeritud elukoht inimesele kolmandaks elukohaks, lisa-aadressiks, millel puudub õiguslik tähendus. Seega aitab eri registrite süstemaatilise ristkasutuse abil konstrueeritud elukoht tuvastada inimesed, kelle elukoht võib olla valesti registreeritud, ja suunata nad oma andmeid täpsustama.

Konstrueeritud elukoht aitab tuvastada inimesed, kelle elukoht võib olla valesti registreeritud, ja suunata nad oma andmeid täpsustama.

Raul Eamets

Kuidas saab lepingulise elukoha puhul inimene kohaliku omavalitsusega teatud teenuste kohta lepingu sõlmida? Kuidas peaksid omavalitsused sel juhul omavahel arveldama, sest tulumaks laekub ju ikkagi peamisesse elukohta?

Eamets: Meie pakume oma lahendustega n-ö teekaardi, mis suunas peaksime liikuma. Konkreetsed IT-lahendused tuleb alles välja töötada ja loomulikult tuleb ära kasutada olemasolevaid platvorme. Aga enne seda on vaja poliitilisi otsuseid, et me üldse selles suunas liigume. Tegelikult ka praegu tasaarveldavad omavalitsused omavahel, juhul kui inimesed tarbivad teenuseid väljaspool registreeritud elukohta, kuid selleks puudub ühtne süsteem, kõik toimub vabatahtlikkuse ja kokkulepete alusel.

Lepinguline elukoht võimaldaks maakodu omajatel lapsed suveperioodiks kohalikku lasteaeda panna. Peamise elukoha ja lepingulise elukoha kohalikud omavalitsused arveldaksid teenuse osutaja muutumisest tulenevalt omavahel eelnevalt kokku lepitud hinnakirja alusel.

Tasaarvelduse süsteem tuleb alles luua. Samuti tuleks kehtestada läbipaistev hinnastuse süsteem, mis paneb paika vähemasti miinimumhinnad teenuste eest. Meie ettepaneku kohaselt tuleb lepinguline elukoht fikseerida mingiks konkreetseks hetkeks, sest eelarve koostamiseks ja teenuste planeerimiseks peab kohalikel omavalitsustel see info olemas olema, kuna lepingulise elukoha pideva muutmise võimalus teeks neile eelarve planeerimise keeruliseks.

Soovitate elukoha määratlemisel kasutada ka mobiilpositsioneerimise andmeid. Kuidas käib see kokku eraelu puutumatusega?

Tammaru: Inimesed jagavad eraettevõtetele enda kohta väga detailset infot, laadides alla mobiilirakendusi või asudes mõne ettevõtte püsikliendiks. Nii oleme jõudnud kurioosse olukorrani, et suurtel rahvusvahelistel ettevõtetel on täpsem info inimeste elu- ja töökohtadest kui koduriikidel.

Mobiilpositsioneerimise andmete kasutamine võimaldaks parandada elukohaandmete täpsust kõige enam. Telia mobiilimast Viljandimaal Viiratsis.

Oleme oma soovitustes konservatiivsed, sest meie ettepanekud ei sisalda aadressi täpsusega andmete kaasamist eraettevõtetelt. Elukoha määratlemise aluseks oleks ikka inimeste endi poolt registritesse antavad aadressandmed, ja meie ettepaneku järgi võiks kasutada mobiilpositsioneerimise andmeid vaid valideerimise eesmärgil. Näiteks kui inimesel on kaks aadressi kahes linnas või vallas, võimaldavad mobiilpositsioneerimise andmed öelda, kummas on inimese peamine elukoht. Lisaks mobiilpositsioneerimise andmetele uurisime ka teiste suurandmete võimalusi elukohtade valideerimiseks, kuid täna on just mobiilpositsioneerimine see, mis aitaks saavutada kõige täpsema tulemuse.

Oleme jõudnud kurioosse olukorrani, et suurtel rahvusvahelistel ettevõtetel on täpsem info inimeste elu- ja töökohtadest kui koduriikidel.

Tiit Tammaru

Mida kujutab endast digitaalne automatiseeritud analüüsikeskus, mis peaks olema võimeline riiklike ja erasektori andmebaaside põhjal konstrueerima peamise elukoha ning esitama selle inimesele kinnitamiseks või ümberlükkamiseks?

Eamets: Tegemist on tulevikus tehisintellekti juhitud arvutuskeskusega, mida täna veel ei ole, sinna jookseks kokku info nii avalikest kui ideaalis ka erasektori andmebaasidest. Seni paneb statistikaamet sarnaste kaudsete andmete põhjal kokku n-ö residentsuse indeksit, mida kasutatakse Eesti elanike arvu määratlemisel ning iga-aastaste sisse- ja väljarände mahu hindamisel.

Teie soovitused näevad ette, et hakatakse kontrollima ja karistama isikuid, kes ei registreeri oma elukohta õigesti. Kas inimesi võidakse hakata trahvima?

Tammaru: Viisime projekti raames läbi ka põhjaliku analüüsi teiste registriandmeid kasutavate riikide kohta, kus registreeritud ja tegeliku elukoha andmete lahknevus on väga väike, nagu näiteks Soome. Analüüs näitas, et teatud karistusmeetmeid kasutavad kõik riigid. Meie projekti ette seatud ülesandes palus tellija keskenduda pigem positiivsetele meetmele, mitte trahvidele, mistõttu me väga põhjalikult trahvide teemaga ei tegelenud. Samas selgitasime, et ka kehtiva õiguse alusel on võimalik inimesi rikkumiste korral trahvida, kui selleks on tahe ning kui luua vastav võimekus.

Riigi ülesanne on luua turvalised lahendused niimoodi, et neid ei saaks kuritarvitada.

Raul Eamets

Kas selline superandmebaas, mis analüüsikeskuse loomisel tekiks ja mida te vaimusilmas näete, võib olla ohtlik?

Eamets: Kogu maailmas toimub digipööre ja me kõik jätame endast iga päev maha järjest suurema digitaalse jalajälje. Täna võidavad sellest peamiselt eraettevõtted: alates sotsiaalmeediast ning lõpetades ostukeskuste iseteeninduskassade ja videokaameratega. Ilmselgelt teab Google ja Facebook meie tegemistest rohkem kui enamik meie lähisugulasi. Meie ettepanekud ei ole ligilähedaseltki võrreldavad nende eraettevõtete käes olevate suurandmetega.

Alati on olemas riskid. Need riskid on olemas ka täna ja neid tuleb võtta väga tõsiselt. Riigi ülesanne on luua turvalised lahendused niimoodi, et neid ei saaks kuritarvitada. Selleks on vaja tipptasemel küberturvalisust ning vastavaid käitumisprotokolle, mis määravad, kellel on juurdepääs andmetele ja kellel ei ole.

Projekti juhid

Tiit Tammaru (49) – akadeemik, Tartu Ülikooli linna- ja rahvastikugeograafia professor

Raul Eamets (57) – Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekaan, majandusteaduskonna makroökonoomika professor

Kommentaarid (1)
Tagasi üles