Meelis Friedenthal: loovus ja humanitaaria

Meelis Friedenthal Foto: Andres Tennus/Tartu Ülikool

Aastal 1623 kuulutas Galileo Galilei matemaatika maailmatunnetuse aluseks. Selle järgi on «maailma raamat kirjutatud matemaatika keeles, mille tähtedeks on kolmnurgad, ringid ja muud geomeetrilised kujundid, ning ilma nendeta on inimlikult võimatu maailma mõista». Niiviisi piiritles ta maailma kujunditeks, liikumisteks ja suurusteks, teisisõnu asjadeks, mida on võimalik mõõta ja matemaatiliselt väljendada. See filosoofiline pööre tõi kaasa esiteks loodusteaduste kiire arengu ning lõpuks selle tehnoloogilise maailma, kus me praegu elame. Maailma, kus lahendatakse tehnoloogilisi probleeme tehnoloogiliste vahenditega, kirjutab Tartu ülikooli mõtteloo kaasprofessor Meelis Friedenthal.

Mida aga hakata peale asjadega, mida ei ole võimalik matemaatiliselt väljendada ja mis ei ole tehnoloogilised? Selle tundega, millega me vaatame kibekülma lumist hommikut või tajume päikese sooja valgust suveõhtul? Mida hakata peale rõõmuga vestlusest või ängiga surma pärast? Kuna neid ei saa matematiseerida, siis neid ei ole tegelikult olemas – õigemini tundub, et väga paljud inimesed näevad suurt vaeva, et ennast veenda nende asjade mitteolemasolus. Tõeliselt olevad asjad võiksid olla ju kindlad, nagu see, et kolmnurgal on kolm külge ja kaks pluss kaks on neli. Mittematematiseeritavates asjades ei ole meil aga mingit kindlust, sest mõni võib näha talvehommikut hoopis teistsuguse tundega kui teine ja meil ei ole mingit kaalu, kuidas tunde kergust või raskust kiretult mõõta. Ometigi on tunnete ja tajude olemasolu kaheldamatu ning igal juhul esmasem matemaatikast. Enne kui õpime lahutama, näeme värve, ja enne kui korrutame, kuuleme helisid.

Kui materiaalse maailma uurimiseks on vajalik matemaatika keel, siis meie omailma, tunnetusliku maailma uurimiseks on meil välja arenenud teised keeled: muusika, pildid, kõne ja kiri. Galileod parafraseerides võib öelda, et «ilma nendeta on inimlikult võimatu maailma mõista». Loodusteaduste edukus on tekitanud aga lootuse, et küllap ka kõik need asjad kuidagi matemaatiliselt ära seletatakse. Humanitaarias üritatakse üha sagedamini kasutada loodusteaduste meetodeid ja lähenemisi, kooritakse uurimisobjekt geomeetriliseks skeletiks ja konstrueeritakse küsitlusi, mida saaks statistiliselt analüüsida. Kuigi sellised meetodid võivad anda mõnesuguseid tulemusi, ei vasta need oma uurimisobjektile – neis puudub uuritava vaim, kongeniaalsus, esprii. Tihti näib, et püütakse kirvega kurge.