Eesti oleks siin teerajaja, sest siiani ei ole mitte ükski riik ega rahvusvaheline organisatsioon sellist põhiõigust tunnustanud. Mitte seetõttu, et vastavad ettepanekud oleksid nurjunud või takerdunud poliitilistesse debattidesse, vaid lihtsalt seetõttu, et sellist ettepanekut pole tehtud – tõenäoliselt vajaduse puudumise pärast. Selline põhiõigus kohalduks nii Eestis elavatele inimestele kui ka siin tegutsevatele eraõiguslikele ettevõtetele. Samas ei oleks tegemist pretsedenditu sammuga, sest maailmas on tunnustatud sotsiaalmajanduslikke põhiõigusi: näiteks õigust veele ja eluasemele.