Mari Krass: vaktsiiniaasta kivid ja kännud

Mari Krass, ASi Magnum juhatuse liige Foto: Erakogu

• Möödunud aastat iseloomustab üldine planeerimatus ja üksteise süüdistamine
• Vahest oligi just see meie hädade suurim põhjus
• Peame ehitama usaldust riigi ja ettevõtete vahel

Esimene täispikk koroona-aasta on lõppenud – täis hirmu, lootust ja pettumusi. On paras aeg mõelda toimunule ja õppida tulevikuks, kirjutab Magnum ASi juhatuse liige Mari Krass.

Koroonarindel oli möödunud aasta peamine märksõna vaktsineerimine. Vaktsiine oodati pikisilmi, kuid ikka tulid need ootamatult ning alguses liiga vähe. Kevadel hakkas doose üle jääma. Järjest süvenes mure, et vaktsiinid seisavad laos, aga soovijatele neid ei süstitud või sunniti kuude kaupa teist doosi ootama. Vaktsineerimisest sõltus nii tervis kui vabadus, kes saab õues ja reisil käia ning kes mitte. Hulluks muutis olukorra see, et vaktsiinidest loodeti üldist pääsemist, aga paljud jäeti neist riigi tehtud piirangute tõttu lihtsalt ilma. Suvel ilmusid avalikku retoorikasse juba süüdistused, et rahvas on ise hoolimatu ja ega «idaeurooplastelt» saagi muud oodata.

Kahjuks iseloomustab möödunud aastat üldine planeerimatus, ametkondlik soleerimine ja üksteise süüdistamine. Vahest oligi just see meie hädade suurim põhjus. Vale ja vastutustundetu oli kõige kõrgemal poliitilisel tasemel korrata, et nii enneolematus olukorras ei saagi midagi ette näha, veel vähem planeerida.

Miks on meie riik nii nõrk planeerimisel, tulevikustsenaariumide kaardistamisel ja nende rakendamisel? Üks põhjus on jäärapäine soov toimetada üksi ja olla partneritele suletud.

Fakt on see, et ka täna on meil liiga palju inimesi vaktsineerimata. Selle üle enam ei vaielda. Eesmärk süstida sügiseks 70 protsenti täisealisest elanikkonnast jäi saavutamata. Nõustun peaminister Kallasega, et ka see madal tase poleks aidanud haiguse levikut kontrollida. Küll aga kriibib tugevalt teadmine, et me ei saanud riigina hakkama. Oleme harjunud oma edulugudega – Eesti IT-tiiger, kõrge digiteeritus, maailma targim rahvas. Piinlik, et nüüd kukkusime nii labaselt läbi.

Üks suur viga oli ettevõtjate ja erasektori kõrvalejätmine koroonakriisi lahendamisest. Meil läks siin paremini. Tulime Eestile appi juba eelmisel koroonakevadel, kui piiride sulgumisega tekkis oht, et ravimid ja kaitsevahendid saavad otsa. Õnneks keegi koroonakriisis ühestki tabletist ilma ei jäänud, sest suurendasime riigi palvel Magnumi ravimivarusid erakorraliselt mitme miljoni euro eest. Tavaolukorras ei ole selline abi vajalik. Nüüd aga mõtleb riik, et nii võikski jääda. Annad sõrme, kaotad käe. Selline käitumine avaliku sektori poolt suurendab vastastikust usaldamatust ja kärbib kõvasti erasektori valmisolekut järgmises hädas appi tõtata.

Olime riigi peamine partner ka vaktsiinide kohaletoimetamisel aasta algusest kuni sügiseni välja. Tänu sellele jõudsid vaktsiinid süstijate ja inimesteni kiirelt, professionaalselt, kvaliteetselt ja kadudeta. Siingi oli teekond kive ja kändusid täis. Juba üle-eelmisel kevadsuvel oli teada, et 2021. aasta alguses on vaktsiinid kohal. Teada oli ka, et vaktsiinid nõuavad enneolematuid säilitustingimusi –80 °C juures. Terves maailmas ei olnud mingit kahtlust, et logistikale, ladustamisele ja jaotusele tuleb pöörata kõrgendatud tähelepanu.

Eesti riik lähenes küsimusele teisiti. Erinõuetele vastavad külmkapid hangiti kiirkorras alles detsembris, kui esimesed vaktsiinisaadetised olid juba ukse ees. Meie märgukirjadele koostööks, mida saatsime järjekindlalt alates sügisest, vastati, et kõik on kontrolli all ja meile teatatakse, kui abi vaja. Märguanne tuli alles jõuluajal, teenust ennast aga vajati juba jaanuari keskel. Eredalt jäid meelde lõputud läbirääkimised teenuselepingute üle ning riigi poolt peale surutud igavene vaikimiskohustus. Pingutasime väga. Tegemist oli täiesti uue ja keeruka protsessiga, mis tuli luua nullist: uued autod, külmakastid, digitaalne protsess jpm. Ka suvel, kui terviseameti ladu üles sulas, olid just meie inimesed need, kes nädalavahetusel riigi appikutse peale ravimid Magnumi lattu evakueerisid. Seda olukorras, kus terviseametil ei olnud isegi kilet aluste pakkimiseks – õnneks meil siiski oli.

Vale ja vastutustundetu oli kõige kõrgemal poliitilisel tasemel korrata, et nii enneolematus olukorras ei saagi midagi ette näha, veel vähem planeerida.

Miks on meie riik nii nõrk planeerimisel, tulevikustsenaariumide kaardistamisel ja nende rakendamisel? Üks põhjus on jäärapäine soov toimetada üksi ja olla partneritele suletud. Leian, et see ei ole õige tee. Nii väikeses riigis peame kasutama kõiki võimekusi, mis meil olemas on. Ei ole mõistlik, et tänagi tegeleb terviseamet omaenda tarkusest logistilise jalgratta leiutamisega. Me ei saa lubada, et terviseameti ravimid on jätkuvalt kindlustamata. Ei tohi riskida, et riigi hoitud ravimid võivad jätkuvalt olla ebakvaliteetsed ja ohus. Nii riigikontrolör Janar Holm kui ka riigisekretär Taimar Peterkop on osutanud vajadusele teha selge ja süsteemne plaan riigi ravimite hoidmiseks ning erasektori kaasamiseks.

Praegu on loomisel paljuräägitud vaktsiinikahjude seadus. Lahendus näib lihtne: iga vaktsiinidoosi pealt tasutakse teatud summa ja kahjujuhtumi korral maksab haigekassa inimesele hüvitist. Ometi on selle lause taga miljon detaili, mis tuleb selgeks rääkida. Nimelt ei ole vaktsiinidoos ravimiarvestuses praktiliselt kasutatav ühik. Ei sisaldu see ravimiregistris ega ole seda märgitud pakendile. Kõik mäletavad veel Pfizeri vaktsiini osaval kasutamisel tekkinud nn lisadoosi, millega vaktsiinipaberites märgitud viis doosi muutusid kuueks. Ka Moderna viaalist tehtava tõhustusdoosi kogus on poole väiksem esimestest süstidest. Kas viaalis on siis kümme või hoopis kakskümmend doosi? Kuidas saab niimoodi kindlustuses ette teada, mitmeks doosiks vaktsiiniviaalist jagub ja kui palju sellelt maksu maksta? Trahvid reeglite rikkumisel tulevad aga krõbedad. Olgu öeldud, et seadus on planeeritud jõustuma alles aasta pärast. Aega arutamiseks võiks justkui olla. Eelnõu aga saadeti tagasiside andmiseks vaid üheks nädalaks ja sedagi jõulude ajal.

Alanud aastast loodan, et õpime planeerima ja tundma oma tugevusi ja nõrkusi, õpime tegema otsuseid andmeanalüüsi, mitte tunnete, arvamuste ja populismi pealt. Peame ehitama usaldust riigi ja ettevõtete vahel. Meie oleme selleks valmis. Loodan, et riik samuti.