Gori karikatuur: Johannes Aavik ja Johannes Voldemar Veski keelt küpsetamas. Avaldatud Wabas Maas 20. veebruaril 1936. FOTO: Wikimedia Commons

Sõnade tähendustest ning sõnade omavahelistest suhetest paronüümide ja sünonüümide varal kirjutavad Eesti Keele Instituudi juhtivleksikograaf Margit Langemets ja nooremteadur Lydia Risberg.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Seda, mis on keel, teab arvatavasti iga inimene. Aga kui igaüks peaks välja ütlema, mida ta keele all mõtleb, kuuleks me tõenäoliselt väga erinevaid seisukohti. Küllap nimetataks keelt mõtlemise ja suhtlemise vahendiks, samuti öeldaks, et ta on mingile sama keelt rääkivale inimhulgale ühine. Aga kuidas keel sünnib? Jätame kõrvale Paabeli torni legendi ja keelte keetmise muistendi ning mõtiskleme, kuidas keel sünnib praegu. Inimesed, kes teavad, mis keel on, ja kes ise seda päevast päeva kasutavad, ei mõtle tavaliselt selle peale, et nemad ongi keele loojad. Keel sünnib keelekasutuses, nii ka sõnad ja tähendused. Ja keel ka muutub pidevalt, see tähendab, et sõnade tähendused ja kasutus muutuvad pidevalt.

Tiit Hennoste võrdles hiljuti sõnu palimpsestiga («Pealkirjad, kunst ja omanik» – Sirp, 10.12.21), keskendudes artiklis kunstiteoste pealkirjade asendamisele uute vastu. Omamoodi ilmekalt haakub tema võrdlusega sõnatähenduste küsimus: ajaloos on püütud ka sõnade mõnesid tähendusi tahtlikult kustutada, aga nagu kohe kirjeldame, ei ole see alati läbi läinud.