Edward Lucas FOTO: Albert Truuväärt /Scanpix/ /

Kui ma 1998. aastal Moskvasse kolisin, oli Memoriali kontor üks esimesi kohti, mida külastasin. Memoriali kitsad ruumid olid täis hiljuti koolilastele tehtud üleskutse vilju. Koolilastel paluti küsida vanavanematelt mälestusi Stalini-aegsest suurest terrorist. Lapseliku käekirjaga kehvale paberile panduna oli iga lugu killuke ajaloolist tõde ja teadmist, mis avastati põlvkonnalt, kes oli eeldanud, et saab oma saladused endaga koos hauda viia, kirjutab Briti ajakirjanik Edward Lucas.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kolm seaduslikult tegutsetud aastakümmet lõppesid eelmisel nädalal kohtu määratud likvideerimisega. Selle aja jooksul on Memorial põhjalikult dokumenteerinud Gulagi ja selle ohvreid. Kuid Memorial on palju enamat kui ajaloolise uurimistööga tegelev heategevusasutus. Memorial on suur osa sellest, mis on alles jäänud Venemaa kodanike südametunnistusest.

Nõukogude režiim mitte ainult ei tapnud kakskümmend miljonit inimest. Ta muutis selle teema tabuks. Lugusid pealekaebamistest, näidisprotsessidest, ülekuulamistest ja küüditamistest ning näljast, piinamistest ja massihukkamistest põhjustatud surmadest jagati sosistades eraviisiliselt või üldse mitte. Ametlikke andmeid tabas mälukaotus. «See oli kaua aega tagasi ja pealegi pole seda kunagi juhtunud» – nii iseloomustab ajaloolane David Satter seda institutsionaliseeritud pettust.