Kasahhi korrakaitsejõud Almatõs 5. jaanuaril. FOTO: PAVEL MIKHEYEV/REUTERS/Scanpix

Praegu Kasahstanis toimuv on ootamatu ja arusaamatu ainult esimesel pilgul ja eemalseisjale. Asja lähemal vaagimisel selgub, et tegelikult oldi sellise olukorra juurde teel juba väga pikka aega, nendib Eesti endine suursaadik Kasahstanis Jaan Hein.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Võrreldes kõigi oma naabritega ja eelkõige lähima lõunanaabri Kõrgõzstaniga tundus Kasahstan õhtumaa vaatlejale kui kõige mõistetavam ja meie väärtustele kõige lähem Kesk-Aasia riik. Põhimõtteliselt oli üles ehitatud turumajanduse reeglitel ja eraomandusel põhinev majandus. Poliitikas oli asutud rajama õigusriigi põhimõtetest lähtuvad kaasaegset riiki. Riik oli avatud suhtluseks erinevate partneritega usutunnistusest, valitsemiskorrast, suurusest sõltumata. Rahva elujärg paranes ja ootamatult kasvas ka rahvaarv, mille üle kasahhid olid õigustatult väga uhked. Pidada riiki, mille territoorium on võrreldav Mandri-Euroopaga, kuid kus elab ainult 16–17 miljonit inimest, ei ole just kerge ülesanne.

See areng toimus ühe isiku, Nursultan Nazarbajevi juhtimisel. Ta oli perestroikaaegse Kasahhi NSV eelviimane ministrite nõukogu esimees, seejärel Kasahstani kompartei esimene sekretär, viimane ülemnõukogu esimees ja 1990–2019 Kasahstani president.