Vene dessantväelaste saabumine Kasahstani.  FOTO: Vene kaitseministeerium/Scanpix

Kasahstani sündmused tunduvad olema seni Ukrainaga tegelenud lääneriikidele üllatus. Seda enam on põhjust neid arutada peatsel NATO kohtumisel Venemaaga, lisaks Ukraina teemadele. Kreml toimib võimeka režissöörina, kes suudab mängleva kergusega pinget luua paralleelselt mitme süžeeliiniga ning kui vaja, neid ka veenvalt ühendada, kirjutab Eesti Välissuhete Nõukoja liige Eero Raun.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Jaanuarisündmused Kasahhimaal ei ole kindlasti värviline revolutsioon, sest rahvas ei nõua (veel?) suuremat demokraatiat. See pole ka riigipööre, sest see on formaalselt toimunud kehtiva õiguskorra raames. Kuid pööre on see kindlasti, sest ülilühikese aja jooksul ja samaaegselt muutus olukord lausa kolmel tasandil. Esiteks lihtrahva pilgu läbi: gaasihindade tõusu vastased protestiaktsioonid muutusid poliitilisteks ja vägivaldseteks ning levisid mitmesse linna üle riigi, kusjuures rahulolematus suundus endise presidendi ja tema klanni vastu. Teiseks riigi poliitilise juhtimise tasandil, kuna veel Nazarbajevi valitsusaja lõpus ametisse asunud Askar Mamini valitsus astus tagasi. Selle virvarri keskel püüab praegune president Tokajev säilitada poliitilise subjekti staatust ja vältida mooramehe saatust. Kolmandaks käivitus enneolematu koostöö Kollektiivse Julgeoleku Organisatsiooni (ODKB) riikide vahel, kes kiiresti ja hästi koordineeritult saatsid oma väeüksused korda looma.

Selle kõrgete panustega mängu kulminatsioonifaasi käivitas novembris 2021 Nazarbajevi tagasiastumine parteijuhi kohalt. Nii jäi ta operatiivsest infovoost välja ja algas võimuvõitlus, mille kandepind tundub ulatuvat Kasahstani piiridest väljapoole. Nazarbajev suutis riiki enamuse oma valitsemisajast tasakaalus hoida nii siseriiklikult kui iseseisva subjektina Venemaa, Hiina ja Türgi kolmnurgas. Samuti oli ta viisakates suhetes nii Washingtoni kui ka Vatikaniga. Nüüd aga peab ta pealt vaatama, kuidas tema suurejooneline poliitiline pärand käigupealt üle parda heidetakse. Seni talle järele kiitnud poliitilisele eliidile ei lähe tegelikult eriti korda see Euraasia ideoloogia, mida «rahvuse isa» osaliselt Atatürgi eeskujul hoolikalt kujundas. Juhul, kui Nazarbajev leiab varjupaiga Venemaal, saab talle osaks Jeltsini saatus – ellujäämise nimel vait olla.