Boris Kirt. FOTO: Toomas Huik

Pensionipõlve pidav insener ja majandusteaduste doktor Boris Kirt küsib Postimehele saadetud arvamusloos: kas tõesti on elektrist saanud luksuskaup, kus isegi jõukamad ägavad 1000-euroste elektriarvete all?

Kui enam kui 350 000 perele, mis moodustab üle poole elanikkonnast, tuleb toetust maksta, on midagi ikka väga valesti! Kas tõesti, 30 aastat pärast Eesti taasiseseisvumist, elab üle poole rahvastikust vaesuses, ning vajab riigi tuge elementaarsete elutähtsate teenuste tarbimisel?

Tegelikult lasub kogu vastutus elektri varustuskindluse osas monopoolsel riigiettevõttel Eesti Energia, sest lisaks elektri olemasolule tähendab varustuskindlus ka elektri kättesaadavust normaalse hinnatasemega.

Nende missioon ongi selles, et tagada kogu Eesti riigi elektriga varustamine hinnaga, mis ei ületa mõistliku taluvuse piire. Kui neil jätkub ressursse tühjajooksnud investeeringuteks Utah`sse ja Jordaaniasse ning on suutmatud korraldada Auvere elektrijaamas normaalset tööd, siis peavad nad ka võtma vastutuse tekkinud olukorras ja kinni maksma nende tegevusvaldkonnaga seonduva anarhia.

Selle asemel, et energeetilises kaoses rakendada läbimõtlematuid ja bürokraatlikke abiprogramme, tuleks kehtestada moratoorium elektri börsihindadele. Samas tuleks riiklikult ära määrata elektrihinna lagi.

Selle asemel, et ülikõrget elektri hinda maksaksid kodutarbijad ja ettevõtted, peab selle üüratu hinnatõusu kompenseerima Eesti Energia. Just nemad peavad kinni maksma vahe riiklikult kehtestatud hinnalae ja börsihinna vahel. Selline lahendus oleks lihtne, üheselt mõistetav ja koheselt (ka tagasiulatuvalt) rakendatav.

Lisaks eeltoodule oleks viimane aeg üle minna diferentseeritud käibemaksusüsteemile, kus esmatarbekaupade käibemaks võiks olla alla 10 protsendi ja toiduainetele rakendataks Euroopas minimaalselt kehtestatud 5-protsendiline maksumäär.

Tegelikult on ka taastuvenergia tasu tarbija kaela veeretamine kurjast. Kuigi maksukorraldusseadusega sellist maksu kehtestatud pole, on see ikkagi koormis, mida tarbija taluma peab.

Tarbija ei pea kinni maksma ettevõjate arendustegevust ega neid subsideerima. Sellist tarbijapoolset toetust ei saa ükski teine majandussektor. Ettevõtluse arengutegevused ja sellega seotud finantseerimisskeemid jäägu ikka iga ettevõtja enda otsustada ja kanda.

Boris Kirt, pensionär (PhD majanduses)