Hommikul tööle tulles kuulsin liftis juhuslikult pealt juttu müstiliselt suurest elektriarvest. 700-eurone detsembrikuu elektriarve oli kaassõitjale kui välk selgest taevast ning nii ta seal arutas, millest tuleks hakata loobuma ja kuidas sääraste kuludega üldse edasi elada. Ise leidsin peagi e-postkastist üle 500-eurose arve. Enne päris talve juba selline pauk, kirjutab peatoimetaja asetäitja Aivar Reinap.
Minu kõrgeim, 260-eurone elektriarve pärineb 2019. aasta jaanuarist, kuid siis oli ka külm talv ja tarbimine ligi viiendiku suurem. Kütan poolt maja puudega ehk saaksin vajadusel ka väiksema elektritarbimisega hakkama.
Telli nädala põnevamate arvamuslugude ülevaade e-mailile
Süüvides veidi börsihinna kujunemisesse, avastasin, et hoolimata meedias kõlanud hullude hindadega päevadel elektri kokkuhoiust, see kuidagi minu elektrihinda ei mõjutanudki, sest börsipaketis on ühiku hind kõigile üks, hoolimata sellest, kas tarbid elektrit kõrgete või madalamate hindadega päevadel. Säärane hinnakujundus väga börsilik küll ei paista – justkui ostaks börsilt LHV aktsia soodsal hetkel 40 euro eest, aga saad kuu lõpus ikka arve 47 euroga.
Uurides Eesti Energia lehelt kindla elektrihinnaga pakkumisi, selgub hirmus tõde, et meie energiafirma prognoosib lähimaks poolaastaks isegi detsembriga võrreldes olulist hinnatõusu ning ka aastases ja kolme aasta vaates on nende hinnangul detsembri õudus jätkumas. Kuigi detsembris olid ju mitme asjaolu kokkusattumisel energiaturgudel erakordselt halvad ajad. Eesti Energia, mis kontrollib olulisel määral ka tootmisvõimsusi, peaks ju olema rohkem jalgadega maas ning mitte püüdma liigkasuvõtjana oma klientidel musta turu kombel nahka üle kõrvade tõmmata?!?
Kummalisel kombel tekkis paar päeva enne elektriarve saamist Eesti Energia mobiiliäppi pakkumine elektriarve maksetähtaja pikendamise kohta. Iseenesest tore, et klientide pärast muretsetakse, kuid 24-protsendiline viivis mõjub pigem taas soovina vaestelt klientidelt seitse nahka koorida.
Pole mingit riigi ja rahva huvides tegutsevat energiafirmat, vaid kiiret kasumit taga ajav sahkerdaja.
Peale väikest analüüsi otsustasin valida tunnipõhise elektri börsipaketi, et ise mingilgi määral oma elektri hinda mõjutada ja mitte sõltuda müstilisest turu keskmisest. Teisalt, elektri puhul börsist rääkida on ikkagi selge liialdus, sest hind ei teki mitte nõudluse ja pakkumise vahekorrast, vaid viimasest elektripakkujast. Sellega sisuliselt kingitakse kõigile elektritootjatele hoolimata nende väiksematest hinnasoovidest korralikke kasumeid. Seda muidugi olukorras, kus nõudlus ületab pakkumist.
Seega on ka Eesti Energia tarbijatele hirmsatel kuudel teeninud ülikasumeid, mida me lähiajal nende võidukatest pressiteadetest lugeda saame. Pole mingit riigi ja rahva huvides tegutsevat energiafirmat, vaid kiiret kasumit taga ajav sahkerdaja, mis pole suutnud ka jätkusuutlikku energiatootmist üles ehitada.
Eriti õõnsalt kõlavad selle taustal riigijuhtide viimaste päevade jutud, justkui oleks nad selle kõige eest ette hoiatanud. Kui keegi oleks sellist hinnarallit ette näinud, siis ehk oleks ka midagi reaalset tehtud. Ilukõnedest mingitel konverentsidel on vähe abi, kui sõnadele tegusid ei järgne.
Sama kummaliselt kõlab jutt, justkui toetaks riik kaastundlikult suurte elektriarvetega hätta sattunuid. Tarbijatelt arusaamatute turukeeriste toel teenitud suurtest kasumitest ja pärmina paisuvast käibemaksust osa viisakalt tagastamise asemel tehakse abirahaga kirbutsirkust. Sisuliselt on riik kehtestanud elektrimaksu, mis kosutab tublisti riigieelarvet.
Lõunalauas juhtusin tuttavaga rääkima arusaamatust elektriarvest, mille peale ta tõdes, et sa ei tea, mis jama veel gaasihinnaga on. Tema gaasihind tõusis detsembris viis korda, 1000 euroni, ehk elektrist veelgi rohkem ning gaasi börsihinna kujunemine on veelgi segasem!