Maris Laan: sünteetilised embrüod katseklaasis

Maris Laan FOTO: Margus Ansu Foto: Margus Ansu

Hiljuti tähistasid ligi 2,5 miljardit maailma kristlast jõule, Jeesuslapse sündi neitsi Maarjast üle 2000 aasta tagasi. Läbi aastatuhandete on inimese eostamine, rasedus ja sünd olnud pea kõigi rahvaste puhul olulisel kohal, ümbritsetud pühaduse ja isegi ime oreooliga. Tänapäeval lendavad turistid kosmosesse, inimesed suhtlevad videosillas üle ookeanide ja iga päev raporteeritakse uutest avastustest. Aga teadmised inimese varajase arengu ja seda mõjutavate tegurite kohta on eetilistel ja metoodilistel põhjustel endiselt lünklikud. Enamik seniseid embrüoloogiateadmisi põhineb loomade uurimisel, nendib akadeemik Maris Laan.

1978. aastal sündis maailma esimene katseklaasilaps ja algas abistatud reproduktiivtehnoloogiate võidukäik. See võimaldab lapsevanemaks saada ka neil, kel see mingil põhjusel loomulikul teel ei õnnestu. Mõnekümne aasta jooksul on kunstliku viljastamise meetodite arendamisse panustatud suuri ressursse. Praegu on võimalik nii parima potentsiaaliga embrüote valimine siirdamiseks ja nende geneetiline testimine katseklaasis kui ka surrogaat- ja menopausijärgne emadus. Eestis sündis 2020. aastal kunstliku viljastamise teel 670 last, ligi viis protsenti kõigist vastsündinutest.

Siiani on inimese varajase arengu uurimine sõltunud kogu maailmas peamiselt kunstliku viljastamise protseduuridest «üle jäänud» ja patsientide annetatud muna- ja seemnerakkudest ning viljastatud embrüotest. Nende kasutamine teadusuuringuteks on rangelt eetiliselt reguleeritud ja võimalik ainult patsientide täieliku informeeritud nõusoleku alusel. Harvardi Ülikooli bioeetika keskuse ekspert dr Insoo Hyun väljendas 2021. aasta detsembris juhtivas teadusajakirjas Nature Biotechnology muret, et mitte igal pool ei järgita rahvusvaheliselt kokku lepitud eetikaprintsiipe. Näiteks ei seletata viljatutele paaridele piisavalt, milliseid konkreetseid uuringuid nende «kasutamata» jäänud sugurakkude või embrüotega tehakse.