K, 5.10.2022

AK ⟩ Voldemar Tomusk: kolm tonni nina peale, midagi muud tegemata?

Voldemar Tomusk
, haridussotsioloog
Voldemar Tomusk: kolm tonni nina peale, midagi muud tegemata?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Eesti riigil näib puuduvat efektiivne kõrghariduspoliitika. Pildil tekkel ja mündid.
 
Eesti riigil näib puuduvat efektiivne kõrghariduspoliitika. Pildil tekkel ja mündid.  Foto: ANDRES EHRENPREIS/PM/SCANPIX BALTICS

Iga probleemi lahendamine, ma kaldun arvama, algab probleemi formuleerimisest. Nii Postimeest kui ka Eesti Päevalehte viimasel ajal lugedes jääb mulje, et Eesti kõrghariduse peamiseks probleemiks on selle liiga vähene rahastamine. Kui me nüüd sellise probleemi formuleeringuga nõustume, on edasine juba lihtne – me leiame kusagilt vajaliku summa ning jagame selle kõrgkoolide vahel tuntud kommunistliku põhimõtte «igaühele vastavalt tema vajadustele» kohaselt, arutleb haridussotsioloog Voldemar Tomusk. 

Üheks võimaluseks oleks siis toimida haridus- ja teadusminister Liina Kersna mõtteviisile vastavalt, hinnates ära puuduva raha hulga ning jagades selle üliõpilaste arvuga, öeldes: «Vaat sulle, säh!» Aga siis arvab minister Kersna ka ise, et nii ikka päris teha ei sobi ja et raha tuleks kusagilt mujalt leida. Sellele sekundeerib Lutsu «Suve» kangelase Tõnissoni kombel üliõpilaskonna esindaja sõnadega (tsiteerin mälule toetudes): «Raha ka anda ei tahaks ja polegi teist ju õieti.» Sellises olukorras on üsna mõttetu tulla välja tõsiasjaga, et väga suurel enamikul üliõpilastest maades, kus õppemaks on sisse seatud, seda raha alustuseks ei ole. Arutelu jätkamine sellel pinnal eeldaks nii nõustumist probleemi püstituse kui ka selle kõige primitiivsemate lahendustega. Ma ei nõustu ei probleemi püstituse ega ka lahenduse kavaga.

Tom Vallely Harvardi ülikoolist ütles mulle kunagi veenvalt, et kui rahapuudus oleks tõesti nii suur probleem, kui sellest tehakse, oleks asjad selles maailmas juba ammugi korda seatud. Küsimus ei ole puuduvas summas kui sellises, vaid mingis summas kellegi poolt mingite asjade tegemiseks. Alustades arutelu sellest, et Eesti kõrgharidusel on puudu mingi summa, eeldame automaatselt, et Eesti kõrghariduse struktuur on jämedates joontes optimaalne ning et see jämedates joontes viib täide seda, mida ta on kutsutud tegema.

Vaadates ainuüksi selle peale, kuidas erinevad ülikoolid sarnaseid erialasid ja õppekavu pakuvad, pole mina selles asjas päris kindel. Püüdes aga puudujäägi kõrghariduse rahastamises ühel või teisel viisil lihtsalt täita, loobub riik rahastamise kui ainsa tõeliselt toimiva instrumendi kasutamisest kõrghariduspoliitika täideviimisel ning sisuliselt kinnitab jätkuvalt nii riigi arengu seisukohalt suboptimaalsed ülikoolide arengukavad kui ka ilmselt meeltesegaduses tehtud strateegilised otsused. Minu arvates ei pea ega ka tohi riik ülikoole käskida ja keelata, aga samuti ei ole tal kohustust ülikoole lihtsalt kinni maksta.

Märksõnad
Tagasi üles