LAUPÄEVANOVELL ⟩ Lehte Hainsalu «Tambeti tõsine teekond»

Kirjanik Lehte Hainsalu. Foto: Kristjan Teedema

Oh seda rõõmu ja õhinat, et pääseb liikuma, kassi järel, palli järel! Ei tea isegi mismoodi, kintsu peal, kõverate käte varal, aga edasi ta nihkub, ja küllalt kähku. Haarab luti suust, et hõise mahuks kõlama, pigistab oma turvamehe kindlalt pihku, selle sinine rõngas kopsub vastu põrandat. Kass veereb ise, palli peab tõukama. Üritab palli oma kõhu alla saada, et kiiremini veereda, peaaegu saabki, aga ikka vurtsab see minekut nagu kummipart vanni põhjast.

Ühtäkki on nad trepi ees – pall ja käputaja. «Tambet-poiss, ei tohi!» kuuleb laps ema häält, vaatab ümber, ema eikuskil, aga hääl oli. Võib-olla polnud häält ka, on vaid keelust teadmine. Igatahes ei ole häälel käsi, mis haaraksid ja eemale kannaksid. Niisiis edasi, Tambet-poiss! Vasak jalg kerkib trepiastmele hirmsa punnimisega, põlve peab põse alla pingutama, pepu uppi ajama; see tehtud, tuleb parem jalg ise järele, kui küünarnukid järgmisele astmele toetada.

Laps istub ja puhkab. Ja vaatab, mis siin leida. Istease on sile katsuda, libe päris. Sõrme alla jääb midagi huvitavat, Tambet maitseb – see mis liivakastis, ptüi! Aga terake on keele peal, ei mõtle pudeneda, ehkki Tambet raputab keelt nagu koerad teevad. Hea nõu kallis, Tambet tõmbab keelega üle trepiastme ja terake saab koju tagasi.