Komapunnpea (Hesperia comma) on oma nime saanud komakujuliste laikude järgi tiibadel. FOTO: Wikimedia Commons

Eesti Keele Instituudi logol on koma. Äsja lõppenud komalugude korje käigus said inimesed jagada oma kogemusi ja mõtteid koma teemadel. Komakogemusi luges ja nende üle mõtiskles Eesti Keele Instituudi arhiivispetsialist-nooremteadur Liis Ermus.

Koma ajalugu ulatub Vana-Kreekasse. Antiikajal kirjutati kõik sõnad ilma tühikuteta ühes jorus (scriptio continua). Tekste loeti ette ja kuna kõnes sõnade vahel tühikuid ei ole, siis ei peetud neid ka kirjas oluliseks. Vahel kasutati spetsiaalseid märke pauside ja rõhutuste jaoks. Näiteks Aleksandria raamatukoguhoidja Aristophanes võttis umbes 200 aastat eKr kasutusele süsteemi, kus sõnade vahele paigutatud punkti kõrgus märkis järgneva lauseosa pikkust ja õhu hulka, mida selle lauseosa lugemiseks oli vaja sisse hingata. Koma (kreeka keeles komma) tähistas kõige lühemat lõiku, mida tähistati rea all oleva punktiga. Seda lühikest lõiku tähistav sõna pandi hiljem ka kirjavahemärgile nimeks.

Eesti Keele Instituudi logo. FOTO: EKI

7.–8. sajandil hakati sõnu tühikutega eraldama, kuid kirjavahemärgid olid jätkuvalt abiks teksti fraseerimisel. 13.–17. sajandil oli lühikese pausi märkimiseks kasutusel kald- kriipsu meenutav virgula suspensiva. Selle baasilt arendas tänapäevase komasümboli välja itaalia humanist Aldus Manutius vanem. Tema 15. sajandil loodud kirjavahemärkide süsteem ei olnud enam mõeldud teksti valjusti ettelugemisel abiks olema. Koma abil hakati märkima süntaktilisi suhteid.

Rääkides komasid ei ole. Kuidas me siis hakkama saame, teeme pause? Vahel õpetatakse kooliski, et koma märgib suulises kõnes paus. Võtame näiteks ütte. Üte eraldatakse muust lausest komadega: «Tere, kool!». Tere ja kooli vahele võib pausi teha küll. Aga kui Andrus Ansip ütles: «Tule, taevas, appi!», siis ta üttekomade kohal pause ei pidanud. Samas öeldes: «Lahe, tänav suletud» võib koma kohale teha päris pika pausi, seda pikema, mida vähem lahe see tundub, et tänav on suletud.

Et komareeglid selgeks saaksid, on loodud luuletusi ja sõnamänge, mille abil meelde jätta, et sest ja et ette käib alati koma, või et ja, ning, ega, ehk, või ja kui ka ette kunagi koma ei käi. Välja arvatud näiteks eelmises lauses. Hiljem käivad komad enamasti sinna, kuhu parasjagu vaja. Või sinna, kuhu juhtuvad.

Võib tõesti juhtuda, et mida rohkem keeli sa oskad, seda kehvemini paned komasid.

Eri keeltes võivad komareeglid olla üsna erinevad, näiteks ei ole inglise keele komareeglitega eesti keeles suurt midagi peale hakata ja vastupidi. Võib tõesti juhtuda, et mida rohkem keeli sa oskad, seda kehvemini paned komasid. Õnneks on lugejad armulikud ja tekstid saavad enamasti ikkagi mõistetud.

Oma lood ja märkamised panid kirja armastatud kirjanik Leelo Tungal, Keeleameti peadirektor ja lastekirjanik Ilmar Tomusk, Instagrami Õigekirjagurmaan Kert Kask, kirjanik ja tekstilooja Lauri Räpp, multikunstnik Kiwa, kirjanik Paul-Eerik Rummo, kirjanik Justin Petrone, Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi doktorant Aimi Pikksaar, Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho ning kalamburist ja emakeele populariseerija Keiti Vilms. Aitäh inspiratsiooni eest Alexandra, Anna-Maria, Anneli, Anti, Katrin, Kerttu, Marvi, Reelika, Ruth ja kõik teised komakogejad. Komalugusid saad lugeda komakogemus.ee veebilehel.